Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva sellega, et viilida elult vähimgi silmatorkavus – igasugune konarus, mis võiks meist kaugele silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistreiks, kel kindel käsi, asjatundlik silm – käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli – elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõidul on kasutus tasuta, ehkki seda üldjuhul peetakse ebaoluliseks. Munavalgeid säilitatakse külmkapis klaasi sees, ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna – tundugu see kui absurdne tahes – elatakse, kui seda saab eluks pidada.
Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame olevat.
Alessandro Baricco on sündinud 1958. aastal Torinos Itaalias. Baricco kuus romaani on võitnud arvukaid kirjandusauhindu, teiste seas Selezione Campionello ja Viareggio-Repaci Itaalias ja Prix Médicis Étranger Prantsusmaal. Tema seitsmes romaan „Emmaus“ ilmus 2009. aastal.