Pärast kahte aastat Idarindel saab Ernst Graeber lõpuks kolm nädalat
puhkust. Kuid kuna puhkuseid tühistatakse tihti, ei kirjuta ta sellest
oma vanematele, et neis mitte tühje lootusi äratada.
Koju jõudes leiab mees aga eest vaid kodumaja varemed. Vanemate
saatusest ei tea keegi midagi. Omakseid otsides leiab ta Elisabethi,
lapsepõlvesõbra, kes on nagu Graebergi vangis maailmas, mida ta pole ise
loonud. Ent sõja ajal näib armastus kindla võimalusena rabeleda välja
ümbritsevast koledusest teise, kaunimasse maailma ning üürike lohutus
võib vahel viia ootamatu ja vabastava kogemuseni.