Jürgen Rooste järelsõna: Ma ei tea. Andrat on nimetatud esimeseks eesti naisbiitnikuks. Eks see ole ju tõsi, kuni Maarja Kangro oma hobusetüraga ree pääle istus. Andrat on sõimatud mõttetuks tibiks ja plärtsuvaks beibeks. Las sõimavad, las klähvivad, karavan kulgeb. Mulle meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule. Seda on vaja, sest seda on Eestis siiani vähe olnud. Hea lugeja hoiab käes olulist raamatut, mis kraabib seinale kriipsud ja kisub krohvile kirjad: meil on ruumi, et rääkida asjust, nagu nad on, meil on paberipinda, et pritsida lugeja puhtale ajumaastikule seda köömest ja kribalat, mis saab muutma maailma. Ilma selleta pole mõtet ei luulet lugeda, ega kirjutada. Me ülim püüdlus siin on see, et need lootused oleks õigustet. Elu on kirjanduse materjal, ja ei ole õiget elu ilma kirjanduseta, tolle kireta. Paraku. Kirge siin on, seda kindlasti.
Tekstinäide:
*
kallis kui sa nüüd
ära sureksid lõpuks
laseksin neil sinu tuha
segada soolveega kahes kilekotis
ja need kotid endale
võltstissideks opereerida
nii oleksime igavesti koos
minu pluusi all
nagu ses haiges ameerika sarjas