Kärt Hellerma neljas luulekogu „Autogramm. 101 luuletust / 2016–2017“ koosneb erinevates tonaalsustes tekstidest, mis on jaotatud viide tsüklisse. Kogumikus leidub nii filosoofilist mõtteluulet kui ka ühiskonnakriitikat, nii ajakajalist irooniat kui ka absurdihuumorit, samuti lapsepõlvemaastikega seonduvaid ridu. Kasutatud poeetiliste võtete hulk on avardunud, märgata võib üha julgemat tegelikkuse nihestamist eri suundades. Rohkem kui eelmistes kogudes on „Autogrammis“ mütoloogilisi motiive, erinevate reaalsuste liitekohti, sõna ja keelelise väljendusega seonduvaid tekste, rännakuid teedel, mis isikupäraselt ühendavad abstraktsiooni ja emotsiooni. Laienenud on ühiskonnaaineliste tekstide värvipalett. Tsüklis „Aegluse maja“ on vaatluse all aja ja ajatuse erinevad aspektid, „Amneesia“ reflekteerib nüüdisaegseid kultuuriprotsesse, „Kaelkirjak Saturnilt“ sisaldab fantaasiapilte, mis mängulises vormis osutavad sellele, et kõik elusolendid Maal kuuluvad suuremasse universaalsesse vaimuruumi.
Alajaotuste „Tuuker“ ja „Meri“ mõttelises keskmes on vee motiiv – vesi kui algelement, vesi kui üleminekutee irratsionaalsesse elumõõtmesse.
Nii mõnigi metafoor viitab vajadusele taastada ja tugevdada inimese sidet loodusega.