Tallinna vanalinn kangastub meile tavaliselt keskaja arhitektuurse kehastusena. Krista Kodrese põhjalik monograafia näitab aga veenvalt, kuidas varauusajal (1550–1750) asusid kohalik kõrgkodanlus ja aadelkond vanalinna hooneid hoolega ümber kujundama, et need vastaksid enam omanike muutunud enesekäsitusele ja Euroopa uuematele maitsetrendidele. Kuid lisaks muutuste mõistmisele elamute välisvormides lubab Kodrese uurimus meil piiluda ka eliitpürjeli ja aadliku kodumaja siseruumidesse, hinnata muutusi tubade planeeringus, mööblivalikus ja seinakaunistustes. Kodrese kontseptuaalselt väljapeetud raamat toob käibele palju väärtuslikku empiirilist teavet ja kujuneb kindlasti kohaliku kunstiajalookirjutuse tähtsaks teetähiseks.