Lugu ühe lapsepõlve viimasest suvest.
Kõik oli nii nagu alati on olnud, nagu poleks midagi juhtunudki. Ometi muutus sellel suvel kõik.
Raske kogemus tabab Annat seoses lähedase inimese lootusetu haigusega.
Halastamatu tõsiasi tungib pikkamööda, aga kindlalt tütarlapse teadvusesse, tuues kaasa tunnete segadust, ärevust, hingevalu, jõuetut viha haiguse ja ümbritsevate inimeste taktitundetu uudishimu ning käitumise vastu, mis vaheldub lootuse ja usuga, et midagi peab ometi olema, mis aitaks tädi Giselal jälle terveks saada. Olgu see siis kas või lossikraavis lösutav haug, kelle Daniel peaks kinni püüdma...
On Enne, Pärast ja Praegu. Praegu on silmapilk, mil Anna tahaks veel olla väike laps, sest lapsed ei pea seda teadma, mis täiskasvanute maailmas sünnib. Ja emadelt peaks nõudma, et nad suremisega niikaua ootaksid, kuni nende lapsed on suured...
See on lugu lootusest ja kurbusest, sõprusest ja armastusest, mis ka kõige raskematel hetkedel tröösti pakuvad.