Heljo Männi värsslugu "Jonnirõõm" kõneleb kirjanikule omases keelekõlalises luulevormis tallekesest, kes on küll väike ja eluoludes kogenematu, kuid kelle soovid ning unistused on suuremad kui ta ise. Lambalaps nagu inimeselapski püüab ema elukogemuslikest nõuannetest mööda vaadata ning omaenese tarkusega toime tulla. Samuti on tal lennukad mõttemängud ja jonnituurid, millest ema teda rahumeelselt reaalsusesse toob.