Teose raamiks on reisilaev Estonia uppumine 1994. a septembris. Autor ei keskendu aga traagiliste sündmuste kirjeldamisele, vaid kerib lahti loo, kus Estonia ja tema saatus põimuvad üllatavalt paljude inimeste argieluga mitmel pool Soomes. Mirka elab koos invaliidist emaga Lapimaal ning kui tema kaksikvend sügisel kadunuks jääb, kardab naine, et vendki oli laeva pardal. Niila ja Kaisu jagavad küll eluaset, aga on teineteisest võõrdunud. Kaisu õe mees ja poeg on samuti õnnetuse ohvrite hulgas, Niila omakorda osales kunagi Estonia kurikuulsa vööriluugi keevitamisel. Sündmused lükkab ühelt poolt käima töölt koondatud Niila otsus minna tagasi kodukanti kaugel põhjas, kuhu jäi kunagi maha lapseootel naine, ning teiselt poolt Mirka tahe leida üles isa, keda ta kunagi näinud pole. Esimest kihutab tagant süütunne, teist soov seada jalule õiglus.
Rovaniemist pärit kirjanik ja animafilmirežissöör Katja Kettu (1978) on õppinud kirjandust Tampere Ülikoolis ning animatsiooni Priit Pärna juhendusel Turu Kunstiakadeemias. Koostöö eesti kunstnike ja muusikutega jätkus 2004. a Tallinnas, kus Kettu filmis üle poole aasta Priit Pärna käsikirja põhjal filmi The Easy Writer. Praegu elab Kettu Lõuna-Soomes Sammattis ning kirjutab oma elust ja kirjutamisest blogis http://katja-kettu.blogspot.com/
Seni on Kettult ilmunud kolm romaani: „Surujenkerääjä“ (2005) , „Hitsaaja“ (2008) ning „Kätilö“ (2011). Kriitikud on kiitnud autori andekust luua isikupärast keelt, mis on samal ajal groteskne ja realistlik, ilus ja inetu. Katja Kettut on nimetatud ka mure humoristiks ja tema loomingut võrreldud näiteks Rosa Liksomi omaga. Kettu aga ütleb enda kohta: „Mulle on öeldud, et keel, mida kasutan, on sünge. Minu arvates see ei ole sünge, pigem on see elav, taltsutamatu, lihalik ja isegi naljakas. Sünged on teemad, sest mida tõsisem on teema, seda rohkem on lugejal vaja naerda.“