Aeg-ajalt on kuulda naljalugusid, kuidas keegi on ostnud kitarri ja tuleb mõne kuu pärast poodi tagasi ning kurdab, et pill on häälest ära:) Muidugi võivad müüjad panna pilli häälde, aga pärast on nalja kui palju. See on justkui uue auto poodi tagasi viimine, sest bensiin sai otsa või tuhatoos täis.
Kitarr on selline pill, mida peab väga tihti häälestama. Enne mängimist kontrollitakse alati häälestust ja mõnikord on vaja ka keset lugu veidi häälestust täpsustada. Iga kitarrimängija peab oskama oma pilli häälde panna ja see on üks esimesi asju, mis tuleb ära õppida. Korralikult häälestama õpid alles aja jooksul ja see tahab samamoodi harjutamist nagu pillimäng ise.
Häälestamist ei tee raskeks mitte nuppude keeramine, vaid kuulamine. Kõrv ei oska esialgu vahet teha, kas heli on liiga kõrge või madal. Aga jutt, et «elevant astus kõrva peale« on jama – igaüks õpib kuulama, kellel vähegi kannatust on. Ja pillimängu õppides läheb kannatust tarvis.
Kristo Käo