Eesti poliitilise süsteemi nõrkust iseloomustab enim, et rahvast esindama võivad pääseda täiesti juhuslikud ja võhiklikud isikud. Nagu kõigest 166 häälega ja asendusliikmena Tallinna Linnavolikokku sattunud Jüri Pino.
Aastatel 2007–2009 oli Pino nii-öelda rahvasaadik, millisel postil saavutas ainukest tähelepanu vaid sellega, et oli kõige suurem puuduja ega esinenud ühegi sõnavõtuga.
Neid mittemidagitegemisi see tema kokkuseatud paskervill (paskervill on peaaegu seesama, mis paskvill, aga läbinisti vale veel ka! Pikker 1983) kirjeldabki.
Pino kirjutab Tallinna munitsipaalpoliitikast nagu kõigest muustki talle omasel võhiklikul ja pealiskaudsel moel, püüdes teha labast nalja ning naeruvääristada demokraatia põhialuseid. Vahel läheb see tal isegi korda.