Vallo Adamsoni esimesest luulekogust „Kõigest haikud“ võib, nagu pealkirigi viitab, leida rohkelt sõnademängu ja selle taga peituvat maailma mitmetimõistetavust juhtides lugeja tähelepanu tõdemusele, kuidas kõik erinevad tõlgendused võivad samaaegselt olla „õiged“. Lisaks on tunde- ja meeleolupilte, mis nagu jaapani joonistusedki püüavad mõne pintslitõmbega edasi anda tervet aastaaega, olustikku ja tundepuhangut ning mille loetud silpide vahelise ruumi saab lugeja täita oma küllusliku fantaasiaga. Samas aimdub nende tagant sageli ühiskondlikku allegooriat ja selle murepunktide nukrust.
Luulekogu ülesehituses on püütud järgida jaapani haikuluule kogude traditsioonilist vormi, tajudes mitte ainult selle välist vaid ka sisulist olulisust ja tähendust ning nähes selle ranges distsipliinis piirangute asemel korrastatuse võlu.
Raamat pakub avastamisvõimalusi neile, kellele meeldib romantika, aga ka filmid Indiana Jonesist või „Da Vinci kood“. Kõigesse on peidetud tähendus, kõiges on kood.