Antoine, kahekümne viie aastane Birmast pärit heast perekonnast noormees, kirjeldab üksikasjalikult oma samme leidmaks väljapääsu olukorrast, mis on talle väljakannatamatuks muutunud. Kõike seda jutustades pilab ta viisakalt kaasaegsete elu. Et olla normaalne, ei tohi mõelda, peab tarbima, vestlused külalistega on asendanud televiisor, kodukujundusel on samuti omad normid ja ainult ajast mahajäänud on truud oma abikaasadele.