Kultuurimuutused on 20. sajandil olnud üks põlisrahvaste püsimajäämise võtmeküsimusi. Muutuste roll osutub eriti otsustavaks aga just Põhja põliselanike elus, kelle spetsiifiline elukeskkond ning majandusvormist sõltuv elustiil on olnud alati karmid, mis tähendab aga ka Põhjala kultuuride õrna tasakaalus püsimist. Vähimgi muutus võib põhjarahvastele tuua kaasa küsimusi nende olemasolust üleüldse. Probleeme moderniseerumisprotsessis kujuneva kogukondade polariseerumisega nii "polaarset romantismi" kui ka äärmuslikku uuenduslikkust toetavate gruppide vahel ning muutuste traagiliste järeldustega kohandumisel on täheldatud kogu tsirkumpolaarses kultuuriringis.
Monograafias käsitletakse põhjarahvaste kohandumist ja vastupanu nõukogude võimule 1920.–40. aastatel. Antakse ülevaade reformidest, mida nõukogude võim Põhjas läbi viis, ning analüüsitakse põhjarahvaste reaktsioone moderniseerumisprotsessile. Vaatluse all on erinevad põhjarahvaste vastuhakkude vormid, nii igapäevatasandil toimunud "vaiksed" protestid kui ka relvastatud vastupanu.