Roberto Assagioli (1888-1974) oli Itaalia psühholoog, humanist ning visionäär. Ta omandas neuroloogia- ning psühhiaatria-alase kõrghariduse Firenzes (1910). Ehkki teda inspireerisid väga Freudi arusaam allasurutud ajejõududest ning Jungi kollektiivse alateadvuse teooriad, kritiseeris ta psühhoanalüüsi, propageerides enam holistlikku lähenemist. Tundes, et psühhoanalüüs peaks hõlmama ka armastust, tarkust, loovust ning tahet, pani Assagioli aluse psühhosünteesina tuntud psühholoogilisele liikumisele. Tema eesmärgiks oli lähenemine, mis käsitleks nii isikliku kasvamise (eneseteostus ning isiksuse integreerimine) kui ka transpersonaalse arengu (tippkogemused, inspiratsioon, insaidid ning teadvuse ühendavad seisundid) protsesse. Seega kujutab psühhosüntees enesest ühte varajasimat humanistliku ning transpersonaalse psühholoogia esindajat. Käesolevas, oma keskseimas töös kirjeldab Assagioli kahte olulisimat teoreetilist mudelit, mis kirjeldavad inimese psühholoogilist ülesehitust ning psühhosünteesi protsessi.