„…sest ma tahan, et kui tuleb kord see suur arvepidamine, et ma siis võiksin rahulikult näidata käega ja öelda – näete! See on minu arve, siin on minu elu, minu hing, selle olen ma andnud inimestele, et nende elu kaunimaks teha. Ja ma tahaksin, et ka minule siis öeldakse, nagu mina praegu nii mõnelegi – A. Eskolale, Laurile, Nuudele, Pansole, Lauterile, Tarmole ja paljudele teistele – „selle eest olen sulle tänulik”. See aeg on nii kaugel ja selleks läheb vaja nii palju higi ja vaeva. Aga ta peab tulema. Ja selleks peab olema jõudu. Ja ongi.”
– Jaan Saul