Olen oodanud kolmkümmend viis aastat, enne kui otsustasin kirjutada raamatu sellest, kuidas Jumala sosinad on mõjutanud minu elu. Kõhklesin mõnda aega osalt vastuokslike arvamuste tõttu, mida see teema sageli esile kutsub. Isegi tänapäeval, kui viitan avalikus kõnes Jumala sosinaile, jõuan vaevalt poodiumilt alla astuda, kui minu juurde astub pool tosinat inimest, kes tuletavad mulle meelde, et ka kirvemõrvarid kaitsevad sageli oma tapategusid, öeldes: „Jumal käskis mul seda teha“. Sellest hoolimata olen hakanud uskuma, et transtsendentse Jumala vaikne sosin on üks kogu elu kõige erakordsemaid eesõigusi – ja võib-olla ka kristliku usu kõige muutvam jõud. Kui inimesed midagi taevast kuulevad, jäävad nad harva pärast seda samaks.