Armas väike lugeja,
armsad ettelugejad!
1983. aastal, kui minu poeg Martin oli kuue aastane pandi mind vangi. See oli vägivaldne ja seadusevastane, sest me elasime ja mõtlesime teisiti kui võõras võim.
Olin siis juba mitu aastat igal õhtul Martinile muinasjutte rääkinud. Need olid rääkimise ajal välja mõeldud jutud ja neil ei paistnud lõppu.
Vanglas sain aru, et parim mis ma Martini heaks saan teha on jätkata juttude rääkimist, muidugi kirjade teel. Nii tekkiski harjumus: iga nädal üks jutt. Vangla seaduste järgi võisin iga kuu saata koju kolm kirja. Kuid hea postitädi pigistas silma kinni, kui kuus üks kiri oli üle lubatud normi.
Samas tekkis mul ka huvi laste luuletusi kirjutada.Nii saingi valmis kaks väikest käsitsi valmistatud luuleraamatut, Esimene kandis nime “Musirulli Nääriralli”, teise nimi oli “Kõdikarusell”. Aastaid hiljem andsin need luuleraamatud välja trükituina pealkirjaga “Väikesed Naerumasinad”. See raamat meeldis lastele ja nüüd ei leia seda ühestki raamatupoest.
Nii otsustasingi uuesti trükkida mõlemad raamatud, seekord koos algupärase teksti ja piltidega. Mäletan, kuidas maalisin hoolega tähti ja kuidas vangid aitasid lastele pilte joonistada. Siit leiad näärisalme kogu perele ja aastaiks. Miks näärid, mitte jõulud? Sel ajal olid jõulud keelatud. Aga ka näärid on ilus ja meie oma sõna.
Vaata! Kas keegi on juba ukse taga. Ongi! Ja kus raamat on?
“Öö ja päeva piiri taga
elab karu, kes ei maga…”