Sõjajärgne provintslik väikelinn, kitsad olud, vaimne surutis... Ent viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte.
Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul.
Raamat on järjeks (või pigem alguseks) autori varasematele teostele „Kuldsed kuuekümnendad“ (2011), „Kümme aastat Valges majas“ (2013) ning „Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi“ (2015).