Ensemble Floridante - AMARILLI MIA BELLA CD

Ensemble Floridante - AMARILLI MIA BELLA CD

Ansambel FLORIDANTE
Maria Valdmaa – sopran
Saale Fischer – klavessiin
Anna-Liisa Eller – kannel, löökpillid, elektroonika
Kristo Käo – kitarr, teorb

1 Giovanni Girolamo Kapsberger (1580–1651) Toccata seconda arpeggiata 3:30
2 Improvisation 1:45
3 Jehan Chardavoine (1538–1580) Une jeune fillette 3:19
4 Girolamo Frescobaldi (1583–1643) Toccata in d 5:43
5 Jacopo Peri (1561–1633) Lungi dal vostro lume 2:39
6 Girolamo Frescobaldi Aria detta la Frescobalda 4:05
7 Girolamo Frescobaldi Se l´aura spira 3:46
8 Barbara Strozzi (1619–1677) L´amante segreto (Voglio morire) 5:45
9 Giulio Caccini (1551–1618) Dalla porta d´oriente 4:30
10 Improvisation 0:38
11 John Dowland (1563–1626) Flow my tears (Lachrimae) 7:58
12 Bellerofonte Castaldi (1581–1649) Tasteggio soave 4:18
13 Improvisation 0:48
14 Giulio Caccini Amarilli mia bella 5:15

Salvestus: Studio 89, Tallinn, 22–25 märts, 2019
Helirežii: Nikita Šiškov
Tekstid: Saale Fischer
Fotod: Sabine Burger
Kujundus: Mart Kivisild
Kaasprodutsent: Mirje Mändla
Produtsent: Peeter Vähi

Pillid:
50-keelne kromaatiline kannel – valmistaja Otto Koistinen, 2007
58-keelne kromaatiline kannel – valmistaja Rait Pihlap, 2019
Teorb – valmistaja Martin de Witte, 2011
5-keelne barokk-kitarr – valmistaja Viljar Kuusk, 2017
Franko-flaami 1 manuaaliga klavessiin – valmistaja Jukka Ollikka, 2016

Tänud: Kultuurkapital, Taavi Kerikmäe, Toomas Siitan, Ian Karell, Christian M. Fischer

VARAJANE POPMUUSIKA?
1600. aastate künnisele jõudes polnud maailm enam seesama paik, millena teda teati keskajal – universumi keskpaika oli asunud päike (Kopernik), merekaartidele oli lisandunud Ameerika (Kolumbus), kirik läbis radikaalse reformi (Luther), mõttelukku ilmusid humanistlikud ideed ja kooliharidusse lisandus teiste uute distsipliinide seas retoorika. Euroopa astus varasesse uusaega.
Sealsamas, 1600. aastate hakul, tõmbasid heliloojad joone enda ja eelneva vahele ning teist korda õhtumaade kultuuriloos oli siin ja praegu on sündiv muusika „uus”. Franko-flaami kultuuriruumi ars nova meistrite asemel läks jäme ots nüüd itaallaste kätte ning muusikaloome keskmesse asetati elav inimene oma mõtete ja tunnetega. 1602. aastal ilmus Firenzes trükist Giulio Caccini lauluõpik ja -kogumik „Le nuove musiche“ („Uus muusika“). Caccini kaasmaalane ja -aegne Claudio Monteverdi kirjutas oma 1605. aastal ilmunud viienda madrigalide kogumiku eessõnas kompositsioonistiilist, mis oli enne (Prima pratica) ja kompositsioonistiilist, mis on nüüd (Seconda pratica). Seejuures nimetas Monteverdi varasemat stiili, mida iseloomustas lauldud teksti allutatus muusika polüfoonilisele koele, vanaks muusikaks, vecchia musica. Monteverdi arvates pidanuks olema vastupidi, et Tekst (oratio) on Muusika käskijanna (padrona del armonia) ning et tekst/laul oleks esitatud nõnda kui hea oraator seda teeb – kuulajat veendes ja tema hingekeeli puudutades. Kuidas musitseerides ilmutada oraatorlikku meisterlikkust, õpetas omakorda Caccini kogumikus „Le nuove musiche“, mille uute lauludega järeltrükk ilmus 1614.
Tänases popmuusikas nii omane ühehäälne laul bass- ja harmooniapillide saatega oli tõeline uudisasi hilisrenessansi aegses Euroopas. Tollasele haritud muusikasõbrale seostus vokaalne kunstmuusika ennekõike a cappella polüfooniliste mitmehäälsete madrigalidega – aastatel 1550–1600 ilmus trükist umbes pooltuhat niisugust „vanakooli” madrigalikogumikku, kuid publikatsioonide arv kahanes uute tuulte keerises kiiresti. Caccinigi kasutab nimetust madrigal, kuid eirab mõnuga igasuguseid klassikalise kontrapunkti reegleid – tema madrigalid on ühehäälsed ning instrumentaalsaatega. Selles vaimus on loodud Caccini kuulsaim madrigal „Amarilli mia bella“, aga ka näiteks Jacopo Peri „Lungi dal vostro lume“. Ebaregulaarse meetrilise struktuuriga, mõtlike ja meelsasti dissonantse pruukivate madrigalide kõrvale asetab Caccini reipa tantsulise karakteriga salmilaulud, mille kohta ta ütleb aria – näiteks „Dalla porta d’oriente“. Samasugune aria on ka näiteks Girolamo Frescobaldi laul “Se l’aura spira”. Huvitaval kombel eksisteerivad nendele kahele lauluvormile paralleelid instrumentaalmuusikas. Nii on sel plaadil kolm ebaregulaarse vormi ja struktuuriga pillilugu, mis kõlavad kui Caccini madrigalid või õigupoolest kui noodikirja talletatud improvisatsioonid – Giovanni Kapsbergeri Toccata, Bellerofonte Castaldi Tasteggio soave ja Frescobaldi Toccata. Nendest paladest inspireerituna oleme lugude vahele pikkinud meie enda improvisatsioone, mille aines on tõukunud pigem sellest, mis „nüüd“ kui tollest, mis oli „enne“. Salmilaulude ekvivalendiks instrumentaalmuusikas saab lugeda Frescobaldi klavessiinipala „Aria detta la Frescobalda“, kus variatsioonivormis kordub üks ja sama muusikaline materjal.
Caccini kogumik „Le nuove musiche“ ei kukkunud tühjale kohale ja oleks väär väita, et monoodia (ühehäälne laul) „tekkis” või „leiutati” aastal 1600 ning et sealtmaalt algas barokk. Caccini ja ta kaasagsete, Ludovico da Viadana, Jacopo Peri või Emilio de’Cavalieri 1600–1602 avaldatud muusika oli tõenäoliselt aastakümneid kestnud ja viimaks avaldamiskõlbulikuks küpsenud katsetuste vili. Et ühehäälset saatega kunstmuusikat viljeleti juba varem ja mitte ainult Itaalias, tunnistab 1576. aastal Pariisis ilmunud Jehan Chardavoine kogumik plus belles et excellentes lauludega, kust pärit ka vana prantsuse rahvalaul „Une jeune fillette“, mille meloodiat tunti, armastati ja tsiteeriti kogu Euroopas isegi veel J. S. Bachi ning M.-A. Charpentier’ ajal. Sama lugu on John Dowlandi tuntuima lauluga „Flow my tears“. See lautosaatega ayre, mis ilmus Londonis aastal 1600, põlvnes Dowlandi 1596. aastal ilmavalgust näinud lautopalast „Lachrimae pavan“. Ehkki Dowland, erinevalt Caccinist, ei manifesteerinud oma muusikat miskitpidi uuena, oli „Flow my tears“ ehk „Lachrimae“ siiski 17. sajandi alguse Euroopas Caccini „Amarilli“ kõrval üks menukamaid lugusid, mida haritud muusikatarbijate rõõmuks töötlesid üha uuteks teosteks nii William Byrd, Thomas Morley, Jan Pieterszoon Sweelinck kui ka Dowland ise.
Sellest, missuguses tempos populaarsed lauluviisid varauusaegses Euroopas risti-põiki lõunast põhja levisid ja korduvkasutust leidsid, annab tunnistust Peter Philipsi klavessiiniseade madrigalist „Amarilli mia bella“ (1602). Kogumikus „Fitzwilliam Virginal Book“ ilmunud Peter Philipsi lugu „Amarilli di Julio Romano“ kannab daatumit 1605. Küllap mängisid muusika levikul ja populariseerimisel oma rolli ka Itaalia muusikakirjastajad, kes kodumaist toodangut aktiivselt Saksa turul, sh Frankfurdi raamatumessil, pakkumas käisid. Teisalt aitasid muusika levikule kaasa ka Põhja-Euroopa enda kirjastajad, kes tegid ilmunud kogumikest kordustrükke või koostasid värskeimatest Itaalia madrigalidest iseseisvaid uusi väljaandeid.
Sellel plaadil on kõrvuti ajalooliste pillidega nagu kitarroone/teorb, barokk-kitarr ning klavessiin, kasutatud ka Eesti kromaatilist kannelt. Esmapilgul pole esimestel ei ajalooliselt ega geograafiliselt kandlega mingit pistmist. Kõige otsesem seos on Eestis 20. sajandil leiutatud kromaatilisel kandletüübil psalteeriumiga, mida mängiti Euroopas umbes aastani 1500. Kui 15. –16. sajandi muusika hakkas nõudma diatooniliselt häälestatud psalteeriumi asemel teistsugust, kromaatilist pilli, pöördusid pillimehed klahvidega psalteeriumi ehk klavessiini esiisa clavicymbalum’i poole, mille kohta pärinevad esimesed kirjeldused ars nova koolkonda kuulunud matemaatikult-astronoomilt ja muusikateadlaselt Johannes de Muriselt. Kahjuks kaotas klavessiinina ümbersündinud psalteerium oma paindlikud dünaamilised võimalused. Pea 450 aastat hiljem seisti eesti kandle ajaloos silmitsi sarnase probleemiga, mis omal ajal kimbutas psalteeriumi mängijaid – diatooniline rahvakannel ei sobitunud Nõukogude Liidus asutatud rahvapilliorkestritesse. Probleemi lahendamiseks kuulutati 1945. aastal välja konkurss kromaatilise kandletüübi väljatöötamiseks. Konkursi võitis Väino Maala lõikuvate keeltega kandletüüp, ja nii olid eestlased 20. sajandil justkui poolkogemata leiutanud „kromaatilise psalteeriumi” ehk nii konstruktsiooniliselt kui kõlaliselt ideaalse pilli varajase muusika esitamiseks.

FLORIDANTE
Floridante alustas kontserttegevusega 2014. aasta jaanuaris Tallinnas neljaliikmelise ansamblina. Tänaseks koondab Floridante mitut tosinat Eesti muusikut, kel süvendatud huvi varajase repertuaari esitamise vastu. Ehkki Floridante „ristiisaks“ on üks G. F. Händeli ooperikarakteritest, on ajaloolistel pillidel mängiva ansambli missiooniks tuua hästituntud saksa kõrgbaroki kõrval Eesti kuulajani head muusikat, mille loomisaeg jääb 16. sajandi ja 18. sajandi vahele. Muuhulgas on Floridante koostöös Eesti Rahvusraamatukoguga ettekandele toonud siinmail 19. sajandil tegutsenud baltisaksa mõisnike laululoomingut. Floridante on esinenud erinevates koosseisudes arvukatel Eesti ja Euroopa festivalidel ning tegeleb ka ise varajase muusika kontsertide korraldamisega.
MARIA VALDMAA
Sopran Maria Valdmaa on õppinud barokklaulu Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Jill Feldmani, Michael Chance´i ja Peter Kooij lauluklassis. Ta on 2014. aasta Londoni Händeli laulukonkursi teise preemia ja publikupreemia laureaat. Maria teeb koostööd mitmete vanamuusika ansamblitega, sh Dunedin Consort, Il Gardellino ja Vox Luminis.
SAALE FISCHER
Olles ansambli Floridante üks initsiaatoreid, on Saale viimaste aastate loominguline tegevus kulgenud võrdselt mööda pillimängu, kontserdikorralduse, õpetamise ja tekstiloome radu. Ta on tõlkinud, avaldanud arvustusi, arvamusi, artikleid ja intervjuusid ning on kogumiku “The Contemporary Harpsichordist” idee autor ning toimetaja. Alates 2019. aastast on ta Haapsalu vanamuusikafestivali programmijuht.
ANNA-LIISA ELLER
Anna-Liisa Eller on kandlemängija, kelle peamiseks huviks on varajane ja kaasaegne muusika. Ta on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri cum laude ja jätkab seal samas õpinguid doktorantuuris. Anna-Liisat seob aktiivne koostöö ansamblitega Supersonus, Vox Clamantis, Kapsberger, Floridante, The Bright Future Ensemble jt. Ta on salvestanud ansambli- ja soolomuusikat plaadifirmadele ECM ja Harmonia Mundi.
KRISTO KÄO
Nähes, kuidas suurem osa keskkoolikaaslasi valisid karjäärid, mis olid 90ndate lõpus popid – arvutid ja äri –, sundis Kristo jonnakas iseloom teda eristuma. Ta otsustas, et soovib raha teenida klassikalise muusikaga. Sealt peale on ta kätt proovinud mitmetes niššides: kontserdid, salvestamine, õpetamine, pillide müük, õpikute ning ajakirjade kirjutamine ja kirjastamine, muusikaettevõtete asutamine.
Tarne: 7-14 tööpäeva
Kogus
16,99 €
Apollo Klubi hind: 16,14 €
Saadavus kauplustes
  • Tootekood: 4742229005966
  • Lisamise aeg: 01.11.2019
  • Ribakood: 4742229005966
  • Mõõdud: 125x145
  • Muusika formaat: CD
  • Ilmumisaasta: 2019

Viimased kommentaarid

Keskmine hinnang 5 (kokku 5 hindajat)
5 tähte 100 %
4 tähte 0
3 tähte 0
2 tähte 0
1 täht 0
Jaga oma mõtteid teiste klientidega
Dr. M. Feldman
05.12.2019

Great music from Estonia! My favorite Early Music purchase this year.

Lisan ostukorvi...
Lisan soovikorvi...
Sulge
See väli on kohustuslik.
Palun sisesta 2 või enam tähemäki.
See väli on kohustuslik.
Palun sisesta 2 või enam tähemäki.
First name is not valid.
Vigane email.
E-posti aadress on nõutud.
This email is already registered.
Vigane email.
See väli on kohustuslik.
See väli on kohustuslik.
See väli on kohustuslik.
See väli on kohustuslik.
Enter a valid password.
Palun sisesta 6 või enam tähemärki.
Please enter 16 or less characters.
Passwords are not same.
Isikukood/reg nr. puudub.
Reg nr. puudub.
Firma nimi puudub.
Selle isiku- või registrikoodiga on konto juba loodud
Vale Eesti isikukood
See väli on kohustuslik.
Birthday field is not valid.
Email, isikukood või salasõna on vale