EiK soovitab lugemist!
EiK on Eesti muusik ja luuletaja, kes seob stiile pungist hiphopini ja indie’st elektroonikani, keskmes alati õrnad ja leidlikud laulutekstid. Kevadel oma 7. albumi "lõputu festival" välja andnud autor on üle 10 aasta kestnud karjääri jooksul tõestanud end kui siinse kaasaegse skeene üks tegusamaid ja mitmekülgsemaid artiste, tuues täismajad tervele hulgale Tallinna ja Tartu kontsertpaikadele ning tehes koostööd artistidega Duo Ruudust Kermo Murelini ja villemdrillemist Jarek Kasarini. Tema värskele kauamängivale eelnesid ligi pool miljonit kuulamist kogunud “armastatud” koostöös produtsendiga boipepperoni, "HÜLGEHALL", mis pälvis Raadio 2 Aastahitil 2024. aasta mängituma laulu tiitli. EiK annab oma senise karjääri suurima ja pikima soolokontserdi Sügise alguses 26.09 õhtul Kultuurikatlas.
Uurisime andekalt muusikult, kas ta armastab lugemist ja raamatuid sama palju kui meie.
Armastan lugeda, aga harva, kui mõni raamat õigel hetkel minu juurde tuleb ning mul on ka päriselt aega sellesse mõnuga süveneda. Seepärast ei käi ka raamatukogude kontseptsioon väga mu lugemisstiiliga kokku: tean küll, et on mitu kuud aega ja saab ka tagastamistähtaega pikendada, aga mingi kummaline pinge tuleb peale… Ilmselt on see tunne jäänud kooliajast, kui kohustuslikku kirjandust tuli kõige muu kõrvalt hambad ristis läbi töötada – isegi kui mõni teos ka päriselt meeldis ja hinge läks, mõtlesin samal ajal iga rida seedides hirmuga, mida õpetaja kontrollis selle kohta küsida võiks, mida mingi sümbol tema arvates “tegelikult” tähendama peaks ja mitu päeva mul veel näiteks paarisaja lehekülje surmigava Balzaci sissehingamiseks aega on.
Ühesõnaga sunniga ei saa, tuleb ikka tasahilju mõni hea teos mulle lauaservale sokutada ja võibolla jään uskuma, et ma ta ise leidsin. Võibolla sätin selle veel ilusasti omale riiulisse ja tulen aeg-ajalt lehitsema, et tabavaid ridu meenutada. Võibolla kujundan killukese oma identiteedist selle raamatu ümber. Näiteks üks mu sõber kondas mitu nädalat üksi Pariisis ringi, jõi kalvadost ja kujutas ette, et on ka sama müstiline ja piinatud nagu “Triumfikaare” Ravic. Igasugu asju võib juhtuda!
1. Brigitta Davidjants “J.M.K.E.’s To the Cold Land”
Õppisin siit raamatust Eesti lähiajaloo kohta vist rohkem kui terve põhi- ja keskkooli peale kokku. Värvikas ja detailiderohke sissevaade ühe olulisema kodumaise plaadi sündimisse, selle tabavatesse laulusõnadesse ja neid ümbritsevasse kultuurilisse konteksti. Kui keegi välismaalt tahab teada, miks punk endiselt Eestis teema on ja miks mu vanemate generatsioonil nõukaajale mõeldes kuklakarvad turri lähevad, siis suunan ta otsejoones seda teadustööd lugema!
2. Artur Alliksaar “Olematus võiks ju ka olemata olla.”
Siia soovituste rubriiki sattus nüüd märkimisväärsel määral just luulekogusid, sest kui inspiratsiooniga kimpu jään, võtan riiulist Kareva või Rummo, Ehini või Tungla, mõne kaasaegse või kaugema eesti klassiku, kelle luuletustes on noodistamatagi juba laul sees. Alliksaar õpetas mind sõnadega mängima, märkama ilu kaootilisuses. Nõnda on hirmus tore näha jälle värske trükina poelettidel tema valikkogu, harukordselt koos tekstidega, mille tsensor algselt originaalist välja sõelus.
3. Valerio Magrelli “Jää vait, müra!”
Teine eesti keelde tõlgitud kogu Itaalia ühelt säravamalt kaasaegselt luuletajalt. Tõsiselt teravad, natuke torisevad, isegi protestivad ja samas pea alati kübekese helge iroonia ja huumoriga ääristatud tekstid, millest kumab südamevalu inimkonna käekäigu ning looduskeskkonna hävimise vastu, mure lähedaste pärast või võitlus ärevuse ja muude tervisehädadega. Sünged mõttekäigud meid ümbritseva lärmi ning “lakkamatu neuronaalse sumina”, pommitamiste ja maanteeäärsete loomakorjuste kohta, mis ometi ei jäta pärast lugemist sisse meeletut raskust, vaid aitavad igapäevaga toime tulla.
4. Jaak Johanson, koostaja Krista Citra Joonas “ÖÖÖ-, päeva ja lauluraamat”
Pole midagi teha, lihtsalt pean soovitama veel üht “luuleraamatut”! Seda Jaak Johansoni taskumärkmikest nopitud paremate palade kogumikku saab lehitseda igatepidi (sõna otseses mõttes, kuna raamat on trükitud nii, et poole pealt pead selle tagurpidi pöörama) ja igal sammul leiad graafikaid ning talle omase nurgelise kalligraafiaga maalitud tekstikillukesi, mis panevad muhelema ja teevad seest soojaks. Rääkimata erinevate eesti autorite suurepärastest tekstidest, mis Jaak “omaks” laulis. Tõsiselt ilus läbilõige, mis hoiab au sees mõttekildude käsitsi paberile kogumise kaduvat kunsti. Saab näha laulu sündimise köögipoolt, kus päeva jooksul autorini jõudnud ütlus, riim või sõnamäng saab alguses nii muuseas kirja märkmikuservale ning hargneb seejärel millekski tõeliselt suureks.
6. Jonas Jonasson “Prohvet ja idioot”
7. Haruki Murakami “The Elephant Vanishes”
8. David Attenborough “Üks elu, üks planeet”