Karl Martin Sinijärve lugemissoovitused
Karl Martin Sinijärv on Eesti luuletaja, kirjanik ja kultuuritegelane, kelle vaimukas sõnakasutus ning keelemänguline looming on rikastanud Eesti kirjandusmaastikku juba aastakümneid. Aastatel 2007–2016 oli ta Eesti Kirjanike Liidu esimees ning on televaatajatele tuttav ka mitme kultuurisaate juhina. Uurisime Sinijärvelt, milliseid raamatuid soovitab ta Apollo raamatusõpradel oma lugemisnimekirja lisada. Seekord jagab kirjanik meiega valikut raamatutest, mis on talle positiivselt meelde jäänud, tuletades meelde, et hea lugemiselamus ei vaja edetabelit ning iga lugeja leiab oma lemmikud ise.
No mida ma teile ütelda oskan, kui raamatutest räägime? Kui te juba silmipidi siin olete, siis mõistate lugeda ja kirjutada ja mul ei olegi väga mitut sõna juurde lisada. Mõistke, lugege ja kirjutage, mis siin muud. Jah, minul on seda kogemust tühipaljas pool sajandit pluss natuke, mõnel meist pea poole kauem, teine alles alustab. Ükski pole kohe ja korgist etemas seisus kui muu. Mine võta kinni. Mine, võta kinni! Mine, võta! Kinni… Ja nii edasi ja nii tagasi. Kinni minna ei tahaks, aga meeltpidi lahti olla sooviksin meeleldi. Ja rõhutan, et alljärgnev ei ole mingi aastaparemik, vaid raamatud, mis parajasti positiivses võtmes meelde tulivad. Ma edetabelite koostamise jätan meelsasti teistele. Ja luuleriiulid tarisin üldse suvekottu ära – praegu läheks tarvis… Aga Murca, Maarja-Liis Mölder, Mari-Liis Müürsepp ja Maarja Kangro tulevad kohe meelde, neid ei saa momendil sõrmisteda, eks näis, kas mõni hea poeesistik on kodoje veel jäänud.
Mõned raamatud trügivad otsekui isepäi lugemislauale. Teisi tahetakse sealt teinekord minema tirida. Miks nii ja miks naa, jääb lõpliku kasusaaja ehk lugeja otsustella. Mine ja haara läikpaberjas elulooeneseabiõpik või kurviline kriminull või lase suvalisel dostojevskil kurikaga-kirvega kuklasse käänata. Valik on alati oma oma. Isegi koduriiulis. On köited, mida sõrmitsed sõbralikult ja on need, mille juurde salaja tagasi tuled. On ka säherdusi, mida pole pärast koledat kogemust tahtnudki uuesti avada. Ja nondegi sekka satub vastset vaatamist väärivat kraami.
Riiul pikeneb pidevalt. Vähemalt vaimuilmas. Füüsilises maastikus tähendab see enamjaolt hunnikute kõrgenemist köögilaual, söögilaual ja enamvähem kõigil muil vähegi vabadel pindadel. Mitte iga päev ei ole perekondsed selle kuhjumise üle üleliia õnnelikud. Aga kui me elu ongi üks riiul, võib-olla mitu riiulit, vast isegi raamatukogu? Ja kes oleme siis meie? Heal juhul raamatud. Kui vähegi veab, oleme me head read.
“Hortus poeticus. Valimik eesti taimeluulet”
Olen küll selle valimiku loomise juures näpu ja ajukääruga ühes olnud, ent just toopärast tunduks kuidagi silmakirjalik head raamatut soovitamata jätta. Lugege loomulikult, loomalikult ja taimelikult! Head ja parimat emakeelset poeesiat tuleb manustada tilkhaaval, et tuleva hommugu niru olla ei oleks, aga rüübata teda tuleb, sest ilma tõhusa tinktuurita jääb meel lodevaks ja ihu ahtraks.
Käsiloleva aasta võib-olla edukaima luulekogu sees on ohtrasti kodumaiseid botaanilisi illustratsioone pluss hoolega nopitud luulepärleid läbi sajandite. Mõned pildid ja mõned tekstid on ekstra spetsiell nimelt tolle raamatu jaoks tehtud. Põnev iga nurga alt, võta või jäta – muidugi võta ja jäta jätmata.
David Lodge võis kirjutada konverentsidest, seminaridest, ülikoolidest, telepeletistest, üpris ükskõik millest just. Aga ta tõi alati inimesed sõbralikult esiplaanile ja oli mahehumoorselt kergirooniline, tema teostes viibimine on alati hea. Mul pole meeles, mis juhtus, aga mäletan, kus, kuidas ja mismoodi ma neid tekste lugesin. Raamatud raamatusõpradele, palju enam ei olegi paari lause sees ütelda.
Mihkel Mutt “Juhani evangeelium”
Ma tahan lihtsalt öelda, et kogu see jama, mis selle raamatu ümber üles keerutati, on veidi kurb ja õnnetu. Mihkel Mutt tegi uhke ja delikaatse raamatu vägevast kirjanikust. Oleks saanud teha ka lopsaka, värvika, detailirohke, seltskonna- ja sotsiaalmeediapärase – noid mälestusi on elusolijatel ju palju ja seinast seina, vali, millist tahad – aga klassikaline gentleman Mutt valis viisaka viisi. Et talle tolle pärast turja lennati, ei ole ilus. On lausa kole.
Liigitan heade raamatute sekka. Mutt oma mäletusteoste ja muude uhkete asjadega istub ammuilma me põgusas panteonis. Kallis kõrtsikammija ja tuulehiir. Aga Mihklid ei tapa ennast ära. Ei Mutt ega Raud, kuigi ju sama vööruse mehed. Ei ole nood lõustad nii valged ega ole see pori nii must. Avalikke palgeid näevad paljud, aga igal loojal on isiklikumaid. Noist kirjutellen saab olla üliõrn või lajatada täiega. Mihkel Mutt on väga tundetäpselt käitunud.
Veiko Belials “Kogu maailma au”
Nii ja naa. Soovitan küll. Kel ulmesoon upakil, tasub perra kaijja. Kel pole – äkki läheb? Hea jutukogu omaduseks on suuresti see, et kui mõni lugu ei kõneta, saab kohe leida sellise, mis endaga kaasa veab ja eluolujama mõneks ajaks unustama paneb. Teraapiline eskapism on fantaasikirjanduse juures arvestatav väärtus. Muinaslood suurtele, aga mitte ainult.
No minu meelest kõige särtsakam ja naksakam poeesia viimase paari aasta eestikeelse jampsi sees. Kel ei ole omas luuleriiulis, neil tagumine aeg soetada. Ega varsti enam ei saa. Riste Sofie sõnades on tõesti seda va vunki ja minekut ja olekut, eeskätt tulekut; tuleb tahtmine peale isegi noor olla ja elusse ära armuda. A ma vana ront, las nooremad võtavad kohustused üle. Armuge, kuradid, omavahel. Ättidel pole siin möliseda midagi. Noh, vahel võib mõne joogi välja teha.
Tegelikult ja päriselt – siin on inimene, kes teab, mida sõnadega pihta hakata ja kuidas tähemärke õigesti järjestada. Retsept!
Margus Punab “Sinu elu kõige ilusam ja vabam vaatus”
Arukas raamat elupõliselt tohtrilt. Näitab jupphaaval kätte, kuidas lihtsaid samme astudes oma elu pikemaks teha ja vananemise aega täie rõõmuga võtta. Nii mitte et jälle sammuke surma suunas, vaid pigem andkem elule, mis meil anda ja küll elu annab vastu. Ja annabki. Ja päris pikalt. Kui ise teadlikult või teadmatusest puha lollusi ei tee. Väike puhas vanainimene on ju ütlemata tore sell. Selline ole või ise.
Jack Reacheri lugusid lihtsalt peab meelde tuletama. Eriti kui mõni jälle maakeeli trükimustale ilmavalgele saabub. Põnevikusõber pole jo mitukend aastat Childist ja Reacherist mööda vaadata saanud, aga mittepõnevikusõbrast võib lihtkombel põnevikusõber saada. Kui midagi tehakse lihtsalt maailma parimal kombel, siis see väga ei saa meeldimata jätta. Olgu, kaerahelbeputru te mulle sisse ei sööda mingi valemiga, kuid muidu püüan avatud meelt hoida. Vahel, Jack Reacherile mõeldes, joon isegi natuke kohvi.
Andrei Hvostov “Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase”
Raamat raamatutest ja raamatute lugemisest ning ka lugemata jätmisest on märkimisväärselt vahva. Kirjanik tuleb teatud teoste juurde tiiruga tagasi ja mõtleb ja mõtestab tükkis teistmoodi kui kaunagi varem. Kunagi varem võis olla päris ammu, kuid mitte ka nii väga. Tekst üldjuhul ei muutu, tekstiga suhestuja küll ning vahel vägagi. See raamat ei ole ilmselt neile, kes raamatuid väga ei loe, aga paremale osale inimkonnast peaks ta põnev olema. Selgelt soovituslik, kategooriliselt lubatud.
Marika Mägi “Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes”
Ma praegu alles mõnulen selle teose kallal ja eks tast jätkub kauaks. Võimas vaade pidevalt täienevasse teadmisse viikingiaja kohta ja meie koha kohta tos kohas. Jube hästi kirjutet ja võimsa pildistikuga. No ja kel viikingiajast väheseks jääb, saab asuda nosima Marek Tamme koostatud ja toimetet “Keskaja Liivimaa allikaid”. Järgmisel aastakümnel vast kõlbab siis midagi uuemat soovitada, seni ei tule ajaloopuudust.