Kristi Pärn-Valdoja lugemissoovitused!
Märtsis, mil tähistame rahvusvahelist naistepäeva ja pöörame tavapärasest enam tähelepanu naiste häältele ning saavutustele, toome teieni ühe väga imelise naise raamatusoovitused ja mõtisklused lugemise üle. Kristi Pärn-Valdoja on ajakirjanik ja moeajakirja Säde peatoimetaja, kes alustas oma ajakirjanikukarjääri juba kooliajal kirjutamise ja intervjueerimisega. Kristi on töötanud nii televisioonis kui ka mitmes väljaandes. Tema karjääri iseloomustab sügav huvi kultuuri, moe ja ühiskondlike protsesside vastu ning võime avada loomingut laiemas kontekstis.
Lugemist ja raamatuid olen armastanud nii kaua kui end mäletan. Lapsepõlves istusin kogu aeg ninapidi raamatus ja lugemine tundus mulle midagi täiesti iseenesestmõistetavat. Arvasin, et nii need asjad käivadki, et kõik inimesed loevad! Selle eest pean muidugi tänama oma perekonda ja eelkõige vanaema, kes mulle õhtuti alati ette luges ning kuna mu isu muudkui kasvas ja nõudsin aina pikemaid lugemisõhtuid, ütles ta lõpuks, et õpi ise lugemine selgeks. Õppisingi.
Raamatud on mind alati ümbritsenud - lapsepõlvekodus olid meil maast laani raamaturiiulid ja nii on ka minu praeguses kodus. Lisaks veel iga hetk ümber kukkuda ähvardavad raamatuhunnikud põrandal. Minu lugemisvara kõigub seinast seina. Loen nii “diipi” ja tõsisemat kirjandust, kui vahel mõnuga ka lihtsamaid ajaviiteromaane. Peamiselt siiski ilukirjandust. Vanasti neelasin ka krimkasid ja põnevusromaane, nüüd on need kuidagi tahaplaanile jäänud. Et fännan mõõdutundetult Itaaliat, olen viimasel ajal lugenud väga palju itaalia kirjandust. Peamiselt inglise keeles, ent õnneks on itaalia autoreid ka meeldivalt palju eestindatud. Ja et märts on nn naistepäevakuu, valisingi peamiseks viieks raamatuks, mida soovitada, viie Itaalia naiskirjaniku teosed.
- Äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Natalia Ginzburgi “Perekonnaleksikon” on mul veel pooleli, aga olen juba vaimustusest oimetu. See on on autobiograafiline romaan, ühest küljest väga värvikas perekonnasaaga, teisalt saab sealt hea ülevate Itaalia kultuuri-ja ühiskonnategelastest, kes Ginzburgide lähikonda kuulusid. Ja kirsiks tordil on spetsiaalselt eesti lugejate jaoks kirjutatud saatesõna autori pojalt, ajaloolaselt Carlo Ginzburgilt. No soovitan kohe väga-väga!
Bianca Pitzorno “Unistus õmblusmasinast”. Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunud teost võib ju võtta kui sellist “lihtsakest lugemist”, ent see on ka põnev pilguheit 19. sajandi lõpu Sardiiniasse ja eelkõige sellele, kuidas elasid erinevatesse ühiskondlikesse klassidesse kuuluvad naised. Lisaks kirjeldab autor - kes on ka ise õmblejanna - põnevalt ja üksikasjalikult aega, mil prêt-à-porter’d ega moepoode veel polnud ning jõukamad pered lasid oma rõivad ja pesu õmmelda koduõmblejannadel.
Viola Ardone “Rongilapsed” Kõigepealt nägin Netflixis samanimelist filmi, ent nn sisu teadmine ei vähendanud lugemiselamust mitte üks gramm. See põhineb tõsielus aset leidnud faktil - peale Teist Maailmasõda saadeti Itaalia kommunistliku partei algatusel Napolis ja teistes riigi lõunapoolsetes linnades vaesuses elavad lapsed Põhja-Itaalia peredesse, et nad seal talve üle elaksid. Üks sellistest oli ka raamatu peategelane Amerigo. Romaani esimene pool on erakordselt hoogne ja vaimukas, teine osa veidi tõsisem ja nukram. Liigutav ja suurepärane raamat!
Rosella Postorino “Hitleri toidumaitsjad” Kuigi üks Eesti ajakirjanik on selle oma artiklis kahtluse alla seadnud, põhinevat seegi lugu tõsielusündmustel. Väga populaarse Itaalia autori - kellega mul on olnud au ka Roomas kohtuda - romaani järgi valmis Eesti kinodeski linastunud film ja see jutustab naisest nimega Rosa, kes 1943. aasta sügisel põgeneb Berliinist pommitamise eest oma ämma ja äia juurde väikesesse külakesse. Tema ülesandeks saab olema Hitleri roogade testimine.
Beatrice Salvioni võimas debüüt “Malnata. Nõiaplika” kujunes Itaalias kirjanduslikuks sensatsiooniks. Imeilusalt kirjutatud meeldejääv lugu kahe tüdruku sõprusest ja suureks kasvamisest.
Veel: Viimase aja üks suurimaid lugemiselamusi oli Jean-Baptiste Andrea “Minu kuninganna”. Ilus, poeetiline ja nii kurb, nii kurb… Ehkki kohati väga vaimukas.
Ja muidugi Elena Ferrante! Ent kuigi Ferrante sai ilmakuulsaks oma Napoli romaanidega - mis on muidugi täiesti vapustavad! - soovitaksin kindlasti lugeda ka “Täiskasvanute valelik elu” ja “Kadunud tütar”. Muide, mina avastasin Ferrante enda jaoks raamatuga “Üksilduse päevad”, mis mind toona täitsa jalust rabas.
Muidugi ei saa üle ega ümber Valérie Perrin’ist, kelle kõik romaanid ma sisse olen ahminud. Ja kuigi tema suurimaks hitiks on suurepärane “Lilledele värsket vett”, sai minu kõige suuremaks lemmikuks tema loomingust hoopis “Kolm”.
Ma ei ole just pööraselt suur elulugude lugeja, aga Elton Johni elulugu “Me” (Mina) soovitan ma küll alati ülevoolavalt kõigile, kes kuulata tahavad ja neile, kes ei taha ka. Hindan inimestes head huumorimeelt ja oskust enese üle naerda ning see on seal kõik olema. Raamat on kohati täiesti hüsteeriliselt naljakas ja väga aus. Kusjuures ma ei olnud enne selle raamatu lugemist ega filmi “Rocketman” vaatamist isegi mitte Eltoni fänn. Nüüd muidugi olen.
Ja loomulikult Stanley Tucci “Maitsed minu elus” - milline peen ja vaimukas sõnakasutus! Väga soovitan ka jaapani autori Toshikazu Kawaguchi väikest, aga imekena romaani “Enne kui kohv jahtub”. Eesti autoritest sümpatiseerivad mulle väga Lilli Luuki "Kolhoosi miss" ja Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast", mis mul veel hetkel pooleli.
Aegade jooksul on mulle südame külge jäänud ja meeletult meeldinud ka sellised teosed nagu Grigori Služitel “Saveli päevad”, John Banville “Puutumatu”, Jean-Claude Mourlevat novellikogu “Siluett”, Niccolo Ammaniti “Ma ei karda”, Andrei Makïne “Prantsuse testament” ja “Ühe elu muusika”, Anna Gavalda “Koos, see on kõik”, Muriel Barbery “Siili elegants”, David Mitchelli “Pilveatlas”, David Lodge’i “Väike maailm” ja paljud teised. Enamust neist eesti keeles kahjuks läbi müüdud - nõuame kordustrükke! - aga inglise keeles olemas.