Marju Kirsipuu lugemissoovitused!
Septembri lugemissoovitused Apollo raamatusõpradele tulevad seekord Apollo ostuosakonna arendusjuhi ja kogenud raamatuspetsialisti Marju Kirsipuu poolt. Marju on raamatumaailmaga tihedalt seotud olnud juba väga pikki aastaid ning tunneb hästi nii Eesti kui ka rahvusvahelise kirjandusmaastiku värskeid suundumusi. Ta on regulaarselt jaganud oma raamatusoovitusi ka meedias, sealhulgas Kuku raadios, ning osalenud kirjandusvaldkonna žüriides. Uurisime Marjult, millised teosed võiksid sel sügisel jõuda meie raamatusõprade lugemisnimekirja. Head avastamist!
Lugejana olen kindlasti valiv, sest limiteeritud aja ja põnevate muude tegevuste kõrval ootan raamatult, mida ma lugema hakkan, köitvat seltskonda ja uusi teadmisi. Loen palju aja- ja kultuuriloolist kirjandust. Lugemine võiks mind aidata paremini ennast ja maailma mõista. Minu elu raamatute seltskonnas on olnud pikk ja töises mõttes olen Apolloga seotud tema teekonna alguspunktist alates. Need on erinevad töövaldkonnad, kus olen saanud Apolloga koos teha müüki, ostu ja arendust. Aga endiselt on väga põnev!
Armastusluule kogumik „Armastuse valgus“
Kaunis luulekogu sisaldab läbilõiget eesti armastusluulest läbi aegade. Esindatud on Lydia Koidula, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Artur Alliksaare, Heiti Talviku, Doris Kareva, Indrek Hirve, Elo Vee, Merca, Kaur Riismaa, Eda Ahi ja paljude teiste armastusluule.
See luulekogu on minuga juba alates aastast 2000 – selle raamatu esimesest väljaandest alates ehk armastus esimesest silmapilgust. Igavikuline ja klassikaline. Minu piibel, mille kaanepaber on servadest juba kortsuline ja kolletunud. Ma ei ole selle vahel küll lilli kuivama pannud nagu tegi mu vanaema oma piibli ja lauluraamatuga, aga minul turritavad selle lehtede vahelt erinevad värvilised lipikud. Olen seda meelt, et inimene peab luulet lugema.
Margus Laidre „Ars moriendi – ars amatoria“
„Ars moriendi – ars amatoria“ uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus. Vaimukas suurepäraste näidetega tekst, mis mõtestab viimaste kümnendite olulisi muutusi meie hoiakutes ja käitumises.
Viimase 100 000 aasta jooksul oleme meie, Homo sapiens’id, omandanud tohutu väe. Kõigi meie avastuste, leiutiste ja vallutuste loetelu täidaks palju köiteid. Kuid võim ei võrdu veel tarkusega ja pärast 100 000 aastat avastusi, leiutisi ja vallutusi on inimkond end tõuganud eksistentsiaalsesse kriisi. Oleme jõudnud ökoloogilise kollapsi äärele, mille on põhjustanud meie väe väärkasutus. Oleme ühtlasi ametis uute tehnoloogiate loomisega, nagu tehisintellekt, mis võib meie kontrolli alt välja lipsata ja meid orjastada või hävitada.
Kui meie, sapiens’id, oleme nii targad, siis miks oleme nõnda ennasthävitavad? Harari mõtestab maailma meie ümber ja temagi ei saa meile anda võtit, et mida toovad kõik uued tehnoloogilised muutused. Tema raamatute võlu on keeruliste nähtuste lihtam seletus ja meie mõttele lähemale toomine.
Katie Kirby „Lottie Brooksi tähtsad elutõed“
Lottie peadpööritavast elust saab lugeda tema päevikutest „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“, „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“ ja „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“. Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et olen täielik Lottie fänn. Juba seepärast, et tema on teismelisena tõeline maailma mõtestaja ja elutõdede sõnastaja. Ma ei tea, kas temast saaks aastate pärast uus Harari, pole üldse oluline – tähtis on siin ja praegu.
Mihkel Mutt „Tartu tuld toomas“
Autor on pannud kaante vahele elu jooksul kogunenud muljed ja mõtted Tartust. Niihästi linna geograafiast kui arhitektuurist, ajaloost ja miljööst, aga eelkõige vaimust ja inimestest. Autor vaatleb Tartut Eesti kontekstis üldisemalt ning paaris Tallinnaga konkreetsemalt.
Ei ole ma sünnipäraselt ei tartlane, ega tallinlane, aga pea pool sajandit Tartus on mind sidunud just selle linnaga. Endiselt on see linn avastamist ja uitamise pikemaid või lühemaid retki väärt.
Evie Woods „Kadunud raamatupood“
„Kadunud raamatupood” kulgeb eri ajastutes, kuid neis mõlemas on olulised raamatud ja nende võime kanda inimesi teistesse maailmadesse. Mulle meeldivad lood raamatupoodidest – nii raamatud kui ka filmid. Igaüks neist annab mingeid teadmisi kirjandusloost ja sellest fluidumist, mida raamatud endaga kannavad.
Anthony Horowitz „Marmorhalli mõrvad“
Toimetaja Susan Ryeland on lahkunud Kreeka saarelt ja oma kreeklasest elukaaslasest Andreasest, et Inglismaal taas uut elu alustada. Vabakutselisena töötab ta noore autori Eliot Crace’i käsikirja „Pündi viimane juhtum“ kallal, millest peaks saama Alan Conway populaarse romaanisarja jätk. Üllatusena saab ta teada, et Eliot on legendaarse lastekirjaniku Miriam Crace’i pojapoeg. Kirjanik suri juba viisteist aastat tagasi ning Eliot väidab, et tegu oli mõrvaga – tema vanaema mürgitati.
Nüüd siis jõudsin oma soovitustes raamatute toimetamiseni ja krimideni lausa korraga ehk kaks asja ühes. See raamat peaks olema kohustuslik kirjandus toimetajatele, sest põnev on lugeda soovitusi, et kuidas toimetada - mida muuta, kohendada või hoopis välja jätta.
Kes pole vaadanud, siis soovitan ka telesarju „Minu harakamõrvad“ ja „Kuulille mõrvad“.
Clarissa Pinkola Estés „Naised, kes jooksevad huntidega“
Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma. Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses. Minu lemmik juba pikki aastaid. Inspireeriv elamise ja olemise raamat.
Jay Shetty „Armastuse 8 reeglit“
New York Timesi menuki nr 1 „Mõtle nagu munk“ autor pakub ilmutusliku juhendi romantika iga etapi kohta, tuginedes iidsele tarkusele ja tänapäeva teadusele. Koolipingis ega hiljemgi ei õpeta meile keegi, kuidas armastada. Seetõttu satume sageli suhetesse, ilma et meil oleks nendega toimetulekuks muud abivahendit peale romantiliste filmide ja popkultuuri. Kuni praeguseni. Üks võimalik elamise õpetus. Vajalik ja oluline.
Siim Kallas „Torupill ja nuga. Alverite saaga“
Tükike Eesti ajalugu pajatatuna läbi ühe suguvõsa loo annab kordumatu vaate omavahel seotud elukäikudele, inimestele sündmuskeeristes ning sündmusi ja elamusi algatavatele isiksustele. Alverite suguvõsa alguse saab paigutada 17. sajandi keskpaika Tarvastu kihelkonnas – Alvre tallu. Eesti ajaloo ja genealoogia huvilisena sain taas rida seoseid juurde ehk veel rohkem liha luudele oma varasematele teadmistele, mida siis kinnistasin oma hõimlastele tehtud sugupuudes.