Mart Juure lugemissoovitused!
Mart Juur on eesti armastatud humorist, ajakirjanik ja muusikakriitik. Andeka sõnasepana on Mart andnud välja mitmeid huumorikogumikke ning peab iganädalast kolumni Postimehe kultuurirubriigi all nimega Juurikas. Lisaks võib Marti näha läbi ETV2 ekraani kirjandussaates „Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, kus ta viib läbi kaasahaaravaid vestluseid tuntud kirjanikega. Uurisime Mardilt, millised raamatud on teda mõjutanud ühel või teisel moel ning mida ta soovitaks kindlasti ka teistel lugeda. Valik on teie ees.
Piret Raud, “Nimepanija”. Tänapäev. Piret Raud on kindla käe ja täpse sõnaga kirjanik, tema lugudes pole tühijooksu, täidet ega vahtu. Raua lood on tumedatoonilised, alati leidub seal huumorit, mis võib olla, aga ei pruugi olla süsimust. “Nimepanija” esindab haruldast žanri eesti kirjanduses – novellikogu, mida võib nimetada õudusjuttude kogumikuks.
Fernando Pessoa, “Tubakapood”, Postimees kirjastus. Fernando Pessoa, “Rahutuse raamat”, Salv. Klassikat pole raamaturiiulis kunagi liiga palju. “Tubakapood” on kogumik suure Portugali luuuletaja hilisloomingust, tõlkija Tõnu Õnnepalu järelsõnaga. Proosaraamat “Rahutuse raamat” ei näinud kirjaniku eluajal trükivalgust, nüüdseks on sellest teosest saanud Lissaboni linnaelu tüvitekst.
Viivi Luik, “Jõhker tähistaevas”. Kirjastus SE&JS. Veel klassikat. Viivi Luige uues valikkogus leidub ka varem avaldamata tekste. Aga loomulikult on Luik selline poeet, kelle luuletused, olgu nad siis tuntud või tundmatud, ütlevad igal lugemisel midagi, mida keegi pole teile varem öelnud.
Eero Epner, “Lembit Ulfsak”. Caligari OÜ. Iga inimese elu on ainulaadne ja kordumatu. Suur kunst on inimelu kordumatus ja ainulaadsus raamatuks kirjutada. Just sellega on Eero Epner hakkama saanud. “Lembit Ulfsak” on sügav, tundlik ja rikas sissevaade Lembit Ulfsaki elusse, töösse ja ajastusse. Kohati kurb, kohati naljakas. Täpselt selline, millisena Lembit Ulfsakit mäletame.
Jonathan Littell, “Eumeniidid”. Varrak. Täiesti uskumatu raamat. Romaan, millesarnaseid kirjutatakse korra sajandis ja peategelane, kellesarnast maailmakirjanduses vist ei leidugi. Päris igaühele ma “Eumeniide” siiski soovitada ei julge, raamatu esimesed 150 lehekülge sisaldavad vägivalda, mida pole lihtne lugeda. Teose terviku seisukohalt on vägivallakujutus muidugi põhjendatud. Millegipärast arvan, et inimene, kes teose läbi loeb, mõtleb elu üle natuke rohkem järele kui seda tavaliselt tehakse.
R.C. Sheriff, “Kaks nädalat septembris”, Postimehe kirjastus. Aga vaat R.C. Sheriffi klassikalist puhkuseromaani soovitan julgesti igaühele. Helge ja südamliku huumoriga kirja pandud lugu lihtsatest rõõmudest, mis teevad elu elamisväärseks ja mis mõnikord ometi nõnda kättesaamatud tunduvad. Elamine on kunst, mida kirjandus võib õpetada.
Ferdinand Addis, “Rooma, igavene linn”. Eesti Raamat. Lõpetuseks siirdume Rooma, teekaaslaseks Ferdinand Addise suurepärane teos. See pole reisijuht ega tavapärane ajalooraamat – muidugi on ta natuke nii üks kui teine - eelkõige on tegemist rõõmsalt loetava, sisult ja vormilt suurepärase ja kaasahaarava esseeraamatuga Rooma linna ajatust hiilgusest.