Kaisaliisa arvustab: ta on täis 35 kilo puhast lootust
Seda raamatut alustades olin ma veidi skeptiline. Raamat nägi välja väga õhuke, peaaegu nagu olematu. Kes oleks võinud arvata, et nii õhukesse raamatusse on võimalik nii palju olulisust sisse trükkida? ,,35 kilo lootust’’ on prantsuse kirjaniku Anna Gavalda kirjutatud lühiromaan noortele. Eesti keeles jõudis see meie raamaturiiulitele müügiks alles hiljuti.
Selle raamatu esikaas on lihtne, kuid lugedes mõistad selle efekti tõeliselt. Ka illustratsioonid on raamatus lihtsad, kuid annavad lugejale ettekujutuse sündmusest ning panevad lugemise veelgi justkui ajalises mõttes lendama. Illustraatoriks on Ander Avila. Kuigi raamat oli lühike, oli see väga hästi kirjutatud. Autor kasutas loo edasi andmiseks lugejale mugavat ja ägedat kirjastiili, mille abil lisas ta teosesse ka mitmeid humoorikaid mõtteid. See mulle väga meeldis. Isegi kui olukord oli tõsine, siis peategelane suutis midagi veidi koomilist öelda ja sellega oma iseloomu väljendada.
Raamatu tegevus toimub Prantsusmaal. Tegevust saab jälgida peategelase Grégoire’i vaatevinklist. Grégoire on 13-aastane omamoodi poiss, kes on jäänud nö probleemide nõiaringi. Grégoire vihkab kooli. No jah, mõtled praegu, et kes ei vihkaks? Grégoire’i jaoks on see teistmoodi. Nõiaringi jäämine tähendab tema jaoks seda, et mida vähem ta õpib, seda rohkem ta kooli vihkab; mida rohkem ta kooli vihkab, seda vähem ta õpib. Inimesed tema ümber mõtlevad ja pärivad: ,,Kuidas sa sellest ringist välja saad?’’. Neile tundub see lõpmatu ja võimatu.
Aga poiss on täis lootust. 35 kilo puhast lootust. Kogu see jama ja õudne nõiaring on põhjustanud Grégoirele täieliku motivatsioonipuuduse. Tal on õpiraskused juba väiksest peale, ta peab ennast lolliks ja lisaks sellele on tal vaja toime tulla pidevate tülidega pereringis, mis on samuti kooli ja õppimise põhjustatud. Ta vanemad tülitsevad omavahel ja nagu see poleks piisav, tülitseb kogu pere veel Grégoire’i kooli ja hariduse teemal ka. Peategelasel on sellest kõrini.
Grégoire on juba mitmeid kordi istuma jäänud ja pidanud klasse kordama. Ja kuhu see ta lõpuks viib? Läbipõlengu ja vaimse tervise probleemideni. Grégoire’l on raamatu vältel selged ärevuse sümptomid. Ta on pidanud lapsest peale nendega toime tulema. Tal on lämmatav kõhuvalu enne kooli ja koolis. See leeveneb vaid siis kui tal on mõtted mujal. Näiteks kui ta räägib oma sõpradega.
Üks väga olulistest tegelastest kogu raamatu vältel on Grégoire vanaisa Leo. Papa Leo on tihti Grégoire lohutaja. Tema usub, et Grégoirest võib veel midagi saada. Tema meelest on Grégoire nagu kilpkonn. Aeglane aga sihikindel. Papa Leo karakter meeldis mulle väga. Minu lemmik tsitaat tema poolt on see: ,,Ole õnnelik, kurat küll! Tee, mis tarvis, et sa saaksid õnnelik olla!’’.
Raamatus oli peategelasele murekohaks ka tervis. Nimelt papa Leo tervis. Papa Leo sattus haiglasse ja langes koomasse. See raputas Grégoiret ikka korralikult. Ta oli pidevalt vanaisa pärast mures. Enne haiglasse sattumist, käis papa Leo Grégoire vanematele välja idee panna poiss internaati. Kui Grégoire sellest teada sai polnud ta rõõmus, kuid papa Leol olid sellega omad kavatsused ja ta teadis, mida ta teeb. Grégoire pidi saama eemale sellest keskkonnast, kus ta viibis.
Mulle meeldis, kuidas selles ülikiires ja lühikeses lugemises oli kokku nii palju olulisi teemasid. Tähendusrikkaid mõtteid oli peidetud üle kogu teose. Selles raamatus oli mitmeid südamlikke hetki, mis tegid selle elamuse veelgi paremaks. Raamatus oli väga väga palju tsitaate, mis olid nii hästi kirja pandud ja on väärt välja toomist, kuid lisan siia ühe neist, mida lausus Grégoire: ,,Ma ei tahtnud enam mitte kui midagi peale ühe ilmvõimatuma asja. Ja ma sain aru, et kõike ei saa osta.’’ Ma soovitan seda raamatut igaühele, kes soovib kiiret lugemist, mis on tähendusrikas ja jätab sind mõtisklema.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Kaisaliisa Talviste (Miina Härma Gümnaasium).