"Meie olime need, kes pidid maksma, mõtlesin ma. Ema. Luke. Shawn. Me olime saanud vermeid, haavu ja ajupõrutusi, meie jalad olid põlema pandud ja koljud lahti lõigatud. Me olime elanud ärevuses, omamoodi pidevas hirmus, meie aju oli kortisoolist üle ujutatud, sest me teadsime, et see kõik võib meiega iga hetk juhtuda. Sest isale oli usk alati ohutusest tähtsam. Sest ta uskus, et tal on õigus, ja see usk püsis – pärast esimest autoõnnetust, pärast teist, pärast õnnetust vanarauakonteineriga, tulekahju, kaubaaluseõnnetust. Meie olime need, kes lõivu maksid. Tara kasvas üles Idahos. Tema isa elas peatselt saabuva maailmalõpu nimel, taunis meditsiini ja kooliharidust ning sundis lapsi töötama ohtlikes tingimustes. Raskeid ajukahjustusi, ajuverejookse ja ulatuslikke põletushaavu raviti üksnes koduste salvide ja homöopaatiaga. Keegi isegi ei teadnud, millal Tara sündis, sest tal polnud sünnitunnistust … Tara veetis oma päevi isa romulas töötades, ent iga seal veedetud juhmistava tunniga ägenes temas teadmishimu ning tüdruk hakkas ise õppima. Ta luges matemaatika-, loodusloo- ja ajalooõpikuid ning suutis ennast harides jõuda muu hulgas ka Harvardi ja Cambrige’i ülikooli. „Haritud“ on jahmatav lugu täis emotsionaalset ja füüsilist vägivalda, aga ka tugevust ja julgust, et ennast elu halbadest seikadest lahti rebida, jätta selja taha masendav lapsepõlv ja kodu ning pürgida edasi hariduse ja parema tuleviku suunas. "