Tobias elab Kopenhaagenis rahulikku ja turvalist elu, mida häirivad vaid seletamatud öised luupainajad. Ühel varasuvel toovad töökohustused taanlase Eestisse, kust tema vanaisa kunagi sõja eest põgenes. Uutest kohtumistest saavad alguse sündmused, mis panevad tagasihoidliku noormehe astuma välja endale tuttavast maailmast.
Raamat viib lugeja müstilisele rännakule nii Eesti ajaloo troostitumatesse päevadesse kui ka sügavale Amazonase džunglisse, sidudes lummavalt ühte mineviku ja oleviku, maagilise ja argise, südamliku ja karmi ning eksootilise ja põhjamaise.
Villiam Neeme debüütromaan „Hingeväädid” on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud töö. Argirealistlikult algava romaani lõpuks on jõutud peaaegu müütilise mõõtmeni.
„Hingeväädid” on kannatlikult jutustatud lugu, milles põimuvad ühte mälu teema, inimese sisepainete probleem ning psühhedeelne liin. Pealkirja tähendus on mitmetine – romaanis pöördelist rolli mängiv ayahuasca tähendabki ketšua keeles hingevääte, kuid sel sõnal on siin ka avaram kujundlik tähendus.
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esile tõstetud teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel ühtseks tervikuks. See, kuidas lugeja viiakse ühest registrist sujuvalt üle teise, ilma et tekiks usutavuse tõrget, on omaette saavutus. Väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita. „Hingeväädid” kehtestab oma iseseisva maailma, mis on väga sarnane sellega, kus me elame, kuid väljub märkamatult tõepärasuse piiridest. Kas tulemuseks on maagiline realism, mõistulugu või „mälukirjandus”, see jääb juba lugeja avastada.
Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv