Ekskursioonina üles ehitatud raamatu peamiseks autoriks on ajaloolane
Robert Nerman, uuemast arhitektuurist kirjutab teose toimetaja,
arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus. Raamatu kujundajaks on
Martin Rästa, põhiliseks fotograafiks on Arne Maasik, kes pälvis 2005.
aasta loomingu eest maineka Eesti Kultuurkapitali preemia.
"Jalutaja
teejuht" viib uitaja Kalamajja, Pelgulinna, Koplisse. Kunagisest
kaluriküladest, töölisasumitest ning heina- ja karjamaadest on saanud
Tallinna süda. Võrreldes vanalinna ning Kadrioruga on endistes
agulites väga palju ehedust. Ei mingit teemaparki, vaid maagilised
tagahoovid, rohtu kasvanud jalgrajad, supelrannad, turud, edukad
ettevõtted. Vaatluse all on paikade ajalugu läbi inimeste, sündmuste
ning ehitatud keskkonna. Tee äärde jäävad näiteks vesilennukite
angaarid, tsaariaegsete laevaehitustehased, Patarei vangla, ontlikud
"Oma Kolde" elamud, barakid, pargid, stalinistlikud kortermajad ning
viimased katsed lõimida uut ja vana esteetikat (nagu Vabriku 33, Art
Depoo, Härjapea 14).
"Põhja-Tallinn" on väga ebaõiglane linnaosa nimi,
kuna ta ei ütle midagi selle vastuolulise, ikka veel salapärase
urbaanse segasumma kohta, mis tema taha peitub. Põhja-Tallinnat võiks
võrrelda Tallinna mitteteadvusega, mida teadvus üha järjekindlamalt
katta püüab – ning vastupidi inimteadvusele on seal tõesti võimalik
ringi jalutada," arvab kirjanik Jan Kaus. "Peale Tallinn-Peterburi
raudteeliini avamist 1870. aastat said mereäärsed alad Põhja-Tallinnas
pilgeni täidetud vabrikute, sadamaehituste, elumajade kvartalite,
parkide, kalmistute ja kõige muu linnaelu juurde kuuluvaga," selgitab
kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. "Looduse ja inimtegevuse sümbioos
ning sajandite pärand annavad piirkonnale kordumatu ilme ning tohutu
arengupotentsiaali."