See on südamlik ja tõestisündinud lugu üksikust mõõkvaalast, kes Vancouveri saare lähedal Nootka väinal inimestega sõbrustama hakkas.
Ühel suvel eraldus noor mõõkvaal Luna Vancouveri saare läänerannikul oma parvest. Mõõkvaalad on loomariigi üks kõige seltskondlikumaid liike ja pereliikmed sõltuvad üksteisest samamoodi nagu inimesedki. Oma pere ära kaotanud vaal hakkas üksinduse leevendamiseks inimestega kontakti otsima. Ta ujus paatide ja kaide juurde ning nõudis tähelepanu. Ta vaatas hingestatult inimestele silma. Talle meeldis, kui temaga mängiti. Kui keegi talle vilistas, vilistas ta vastu. Paljud kiindusid väikesesse vaala, kuid valitsus otsustas, et metsiku loomaga sõbrustamine on kahjulik mõlemale poolele, ning keelas inimestel vaalaga seltsimise. Inimesi vahistati Luna nina paitamise eest, nõuti sisse trahve. Luna aga ei loobunud kontakti otsimisest ja inimesed käisid edasi vaalaga kohtumas, justkui smugeldades talle pimeduse varjus jaokaupa sõprust. Kuid kõik ei olnud ühel nõul, kuidas looma aidata, ning Nootka väinal tekkis konflikt. Valitsus ehitas hiiglasuure püünise. Põlisrahva esindajad tõid kanuud välja. Mitte miski ei läinud plaanikohaselt ning järgnevad sündmused tulid kõigile üllatusena, pannes proovile selle erilise ja salapärase sideme, mida inimesed kutsuvad sõpruseks, „Kadunud vaal“ jutustab loo targast, sõbralikust, järjekindlast, peaaegu üleloomulikust mereolendist, kes ootamatult inimeste sekka ilmus – just nagu lubadus, et suurimad saladused siin elus on veel avastamata.