Romaani „Kalender on mu nimi“ peategelane on ebahariliku vaimse tervise seisundiga noor mees. Vahel tundub, et ta pea töötab nagu lapsel, teinekord, et paremini enamikust täiskasvanutest. Loo struktuuri moodustavad väikelinna kirikuõpetajale kirjutatud kirjad, kus peategelane kajastab oma elus toimuvat, sedasi nii iseennast kui ka ümbritsevat maailma tundma õppides. Õnnetu armumine on tekitanud temas vajaduse õppida pähe kõik kalendrisse märgitud nimepäevad, et „pääseda lähemale“ armastatud tüdrukule, sest kõigist nimedest üks peab olema tema oma. Oskarsi ehk Kalendri mälu eripära ja võime keskenduda üleloomulikul moel spetsiifilistele ülesannetele mitte üksnes ei ava väga erilise psühholoogilise kangelase portreed, vaid käivitab ka liigutavaid, haaravaid ja lõbusaid sündmuste pöördeid.
Andris Kalnozolsi kirjutamisstiilis on ühendatud säravalt kujundlik poeetiline maailmatunnetus ja maagilise realismi sugemetega atmosfäär. Sellele on omane nii oskuslikult loodud süžee struktuur kui ka jutustuse sujuv dünaamika. Autor on suutnud raudse kontseptsiooni ümber põimida intiimsust lisavaid nüansse, isiklike detailide kaudu elustada tegelasi ja teha jutustuse igast pöördest erilise seikluse, samal ajal loodud maailma veenvalt kontrollides ja intriigi üleval hoides.