Koidula käsi

Kärt Hellerma oskus sõnu seada on maagiline, just nagu tema loodki. Need ei lase lahti, vaid mõlguvad meeles veel kaua. Sunnivad heitma pilku taevasse, et tähele panna pilvede kuju ja kajakaid, vaatama iidset paplit bussipeatuses hoopis teise pilguga. Hellerma lugudes on sügavust, vahel lõputultki, nagu näeks ta igal sammul midagi, mida teised ei näe. Ühtaegu puude taga metsa ja metsas enamat kui puid. Kui õnnestub lahti lasta ümbritsevast, anda ennast üleni loo meelevalda, siis võib leida end hoopis teistsugusest reaalsusest.

Hellerma varasemate teoste hulgas on tähelepanu pälvinud näiteks romaanid „Alkeemia” (1997), „Kassandra” (2000), „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris” ((2018), novellikogud „Ma armastasin David Copperfieldi” (2007) ja „Unenäoliiv” (2011) ning reisikirjad „Sinine missa” (2008) ja „Islandi kiri” (2014). Ta on avaldanud ka lasteraamatuid ja luulekogusid, samuti kirjanduskriitikat.