Oma värskes jutukogus jätkab Vadi talle ainuomasel rajal. Taas kohtame tema lugudes päris nimedega päris inimesi – käesoleva teose võtmefiguur on legendaarne näitleja Rudolf Allabert. Kuid nagu Vadil ikka, on eluloolistel faktidel omajagu müstiline varjund, kindlasti ka seetõttu, et jutukogu lugusid ühendab surma temaatika. Autoriga kaasa minnes ei märka lugeja tavaliselt hetke, mil tõestisündinu moondub fantaasiaks, unenäoliseks seikluseks – aga võib olla kindel, et see juhtub. Vadi loob tõsielu ja kujutlusvõime sulami, mis teeb ühtaegu ärevaks ja rõõmsaks. Selles kujutlusvõime pilgaris vabaneb lugeja painavast küsimusest, mis on loos tõsi ja mis mitte. Lugu ei pea elu mitte ainult peegeldama, vaid ka rikastama; inimest pisut maast lahti tõstma.
