Kui tuumakaitseagentuuri bioterrori osakonna spetsialist Roberto Diaz saadeti uurima arvatavat biokeemiarünnakut, leidis ta eest midagi palju hullemat: äärmiselt muteeruva seenorganismi, mis on võimeline hävitama kogu eluslooduse, sealhulgas inimsoo. Diaz sulges üliohtliku leiu maa-alusesse külmkambrisse sõjaväe kasutuses oleva salajase hoidla all. Nüüd, pärast aastakümneid unustuses olemist, on organism leidnud väljapääsu ja alustanud oma tapvat eksistentsi. Ainult Diaz teab, kuidas seda peatada. Ta kutsutakse tagasi teenistusse ning ajaga võidu kihutab mees riigi teise otsa, et aidata kahte asjasse pühendamata turvatöötajat - sümpaatset eksvangi Travis Teekook Meachami ja aina töötavat üksikema Naomi Williamsit. Üheainsa põrguliku öö jooksul peab ebaharilik kolmik välja mõtlema, kuidas vabadusse pääsenud tapamasin peatada. Nende käsutuses on vaid veidike vedamist, kartmatust ja vahedat huumorimeelt. Kas sellest piisab, et päästa inimkond? „Külmkamber“ on suurepärane põnevik: metsik, tempokas ja stiilne. Kõik head põnevikud vajavad kurikaela ja siin on selleks midagi ainulaadset – väga kohanemisvõimeline seenorganism, millel on evolutsiooniline vajadus paljuneda, ja teha seda võimalikult kiiresti. Tunnustatud ameerika stsenaristil David Koeppil („Jurassic Park“, 1993; „Maailmade sõda“, 2005; „Inglid ja deemonid“, 2009; „Jack Ryan: Variagent“, 2015 jt) on oma esimeses romaanis õnnestunud luua sujuv ja jõuline üleminek visuaalsest meediumist kirjanduslikule. See on erutav, lihvitud dialoogidega ja täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, mis raputab põnevikufännide maailma.