Sellest sai nüüd seitse aastat, kui Egot vana kihelkonnakalmistu eest vastutuse võttis, ühtlasi end otse surnuaia kõrval paiknevasse Vahi tallu mõnusalt sisse sättis. Silmitsedes koduakendest paistvaid põlispuid ning nende all põlevaid kalmuküünlaid oli ta nii mõnelgi korral õhanud: „Kihvtimat tööd on raske välja mõelda!“ Aga kõik muutus, kui kalmistul omaste haudade külastajad hakkasid talle järsku kurtma, et keegi käivat nende platsi pealt küünlaid varastamas. Ja Mäekülje maapidaja omakorda hädaldamas, et tema põllud neist küünlatopsidest juba lausa valendavad. Vaatamata elatud poolele sajandile ei ole Mait Mikelsaar varem avaldanud ühtki luule- ega proosarida. Kirjutatud lugu settis autoril aastate jooksul rajal, mis kulgeb esmalt avarate põldude vahel, läbib siis varjulise kihelkonnakalmistu, möödub taas lageda taeva all lasteaiast, koolist, kirikust ja vanadekodust, et jõuda viimaks sööklasse. Igapäevasel kuuekilomeetrisel edasi-tagasi teekonnal, mil üha ja üha meenuvad pea kõik inimelu kujundavad ajalõigud ja tähtsündmused.