Kriimu oli mõisakass juba kolmeteistkümnendat talve. Ühtegi teist paika kui mõis, klaasveranda ja park ta ei mäletanud. Kriimu ei mäletanud ka ühtegi teist aega, nagu oleks see kellelegi välja laenatud kui raamat ja siis ammuilma unustatud. Kriimu ei teadnud, kus või kes oli ta olnud varem. Ikka mõisakass Kriimu, nagu härra Enn uhkelt ütles.
See on raamat inimestele, kes armastavad kasse, ja inimestele, kes armastavad raamatuid ning lugemist.