Titus Liviuse „Linna asutamisest alates“ („Ab urbe condita“) kolmas dekaad – Teise Puunia sõja ehk Hannibali sõja lugu – on antiikaja ajalookirjanduse paeluvaimaid mälestisi. 21. raamat alustab Hannibali sõjale pühendatud dekaadi, käsitledes sündmusi, mida loetakse siiamaani üheks kõige eksistentsiaalsemaks ohuks Rooma riigile ning mis panid kaalule kogu õhtumaise kultuuriruumi tuleviku: kui Hannibal oleks võitnud, oleks võinud Kartaagost kujuneda Roomast olulisem keskus ja aja jooksul ehk ka võimas impeerium. Nendeks sündmusteks olid 218 eKr aset leidnud Hannibali tegevus Hispaanias ja invasioon üle Alpide Itaaliasse, mis algatasid II Puunia sõja. Raamatu näol on tegemist Liviuse suurteose ühe laialdasemalt tuntuks saanud alajaotusega, mis osutus erakordselt menukaks ‒ juba autori eluajal pälvis see üldise tunnustuse ja seda ei unustatud ka antiigijärgsel ajastul.
Titus Livius on olnud läbi aegade hinnatumaid ja mõjukamaid Rooma ajalookirjanikke, kes püüdis ühtaegu jäädvustada kogu Rooma ajaloo selle algusest peale, ent keda seejuures huvitas ka ajaloo eetiline külg ning eriti see, kuidas kõrge moraal, distsipliin ja kasinus on ühest väikesest hõimust teinud suure rahva. Liviuse meelest ei olnud ühtegi teist rahvast, mis oleks rohkem väärt uurimist kui roomlased, sest kusagil mujal ei peetud lihtsuse ja õiglusega nii kaua vastu rikkusele ja luksusele.
Raamat on varustatud Vana-Rooma ajaloo asjatundja Märt Tänava põhjaliku järelsõna ning kommentaaridega.