Maailm on väga lihtne „asutus” – see on kas ilus või kole. Oleneb, mis osa me kasutame …
Mina olen näiteks kole. Olen seda teadnud lapsepõlvest saadik, sest mu lendlevad pulkjuuksed ei suutnud iialgi konkureerida pinginaabri lokkidega. Aga ühel päeval ma unustasin selle teadmise, sest mind hakkas armastama mees, ja tema – nagu nad alguses kõik! – kinnitas, et ma olen hoopis ilus.
Ma pühendusin täielikult talle ning lahutasin endast isekuse. Kuid millegipärast – ma ei saa sellest siiani aru – leidis ta ühel päeval armukese. Ta hakkas minu asemel suhtlema uue naisega. Ta hakkas jagama ennast teise naisega. See ei mahtunud mulle pähe – miks? Mis jäi minus vajaka?
Seega sattusin ma kasutama koledamat osa maailmast. Olin jälle kole. Mind oli visatud kuhugi lapsepõlve mälunurka ja kõik kordus. Selleks, et endaga toime tulla, hakkasin kirjutama, kirjutama … neile naistele, kes on selle üle elanud. Et ka madala enesehinnanguga naine võiks ühel päeval öelda: ma olen ilus, vaat mis.
Raamat “Ma olen kole” on raamat naise iseenda mina kaotamisest ja taasleidmisest, petmisest, reetmisest, kirgedest ja armastusest.