Bookeri auhinna laureaadi, jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro romaani „Maetud hiiglane“ tegevus toimub kuningas Arthuri järgsel Inglismaal. Väikeses külakeses elav vanapaar Axl ja Beatrice asuvad teele, sest neile meenub ähmaselt, et kusagil naaberkülas elab nende poeg. Ähmaselt sellepärast, et üle terve maa roomav udu näib võtvat inimestelt mälu, aga koos sellega ka tugevamad tunded. Minevikust ei mäletata ei õnnelikke hetki ega ka mitte valusaid mälestusi. Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos. Jõudnud sakside külasse, saavad nad tunnistajaks seal toimuvatele sündmustele ning liiguvad edasi juba suurema reisiseltskonnaga. Igaüks neist otsib midagi. Axl ja Beatrice oma poega, saksi sõjamees õiglust, temaga liitunud poiss oma ema ja hiljem nende seltskonda lisandunud Sir Gawain salapärast lohet, et ta tappa. Tundub, et kõigi teada on üldise unustuse taga just lohe, kes paiskab välja mälu hävitavat udu, ning pruugib vaid lohe tappa, kui mälu taastub. Kazuo Ishiguro jutustamisviis on petlikult kiretu ja miski ei ole siin päris see, millena näib. Armastuse ja unustamise kõrval on raamatu teiseks oluliseks teemaks võltsmälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad. Ishigurole on omane üllatada iga uue teose puhul uue vormiga. Kui tema eelmises raamatus „Ära lase mul minna“ (e.k 2015) on ulmesugemeid, siis „Maetud hiiglases“ võtab kirjanik appi fantasy’le omased  võtted.