Läinud aastal Eduard Tüürilt ilmunud etüüdikogumiku „Nägemine on nähtamatu“ lõpus astus minategelane Kuala Lumpuris hotellilifti, et sõita basseini äärde, kus teda keegi veel ei tundnud. Väljuda võis kellena tahes, ka Juliusena, keda õigupoolest olemas polegi – Julius sai Juliuseks remontides alfabeeti, mille tähed olid tema meelest vales järjekorras. Sellises, mis järjestab Juliuse lood „Mamma Engalandi miraažis“, Tüüri uues jutukogumikus. Kui Julius võtaks tähestiku uuesti ette, et seda veelkord praavitada, kas ta kaoks siis nagu Houdini kadumistrikis? Ei tea, vaadates võib näha mida iganes, Juliuse vales järjekorras esitatud lugude groteskses maailmas kohe kindlasti. Rääkimata sellest, et igal inimesel on mitu mina, kõiki neist ei tunne ta isegi. Tema ennekõike.