Oma kaheksandas eestikeelses luulekogus vaatleb autor meie ühiselt asustatud maailma. Kõlavad hääled nii ühiskonnast väljaspool kui selle sees, nii silmale nähtamatutest kui nähtavatest maailmadest. Olevikulised ja päevakajalised teemad on luulekogus põimunud mälu ja minevikuga, aja ning selle koormaga. Erinevates registrites luulekogu koosneb neljast tsüklist: "Üksteist üksindust", kus kõlavad noorte inimeste hääled, "Varjud", kus on kuulda teispoolsust, "Teine", kus räägib teine inimene, ning "Meie paremas maailmas" - hääled meie ümbert. Raamatu esimeses tsüklis pildistab autor üheteistkümne erineva üksildase naise siseilma. Teistes puudutab ta tänapäeva maailma valupunkte – isamaa, raha, poliitika, armastus. Elo Viidingu luule on nauditav ja rahulolu-kriipiv, kompromissitu tõeotsijana esitab ta küsimusi, millele vastuse otsimine on ebamugav ja seetõttu vaimuvirgutav.

Mind huvitab, kes kannavad nii suuri teksaseid,
kas need on minuvanused tüdrukud-poisid?
Küll nad on õnnelikud, et ei pea
meie kombel töötama!
Saarikoskit lugedes
Hiina luule esitlusel¬ – seda loetakse ette
kaunilt köidetud raamatust, mis sai hiljuti
kujunduspreemia –
mõtlen neist hiina tüdrukutest seal õmblusvabrikus,
kellele palka ei maksta, kes sageli öösel ei maga,
sest uus tellimus tuli taas Walmartilt – teksaseid!


Meil need on tänagi tõmmatud jalga, ja saadud odavalt –
kõigest tuhat kakssada krooni!
Meil on see võimalik,
teksastes tunda end mugavalt. On mugavalt huvitav teada,
mida tähendab päikene; mida hiina keeles tähendab päev –
nii palju nüansse, erinevaid varjundeid!
Ei üksluiseid sõnu kui vabrikutunde.

Nii palju tähendust igal hommikul
meie paremas maailmas!