"Mina ja George" ei olnud esimene Trubetsky romaan, mida ma lugesin. Kunagi keskkooliajal sai midagi veel loetud. Vist "Inglid ja kangelased". Võib-olla miskit veel...
Tuleb tõdeda, et ega selles raamatus suurt sisu ei ole. On mootorratas, naised, alkohol, veidi maagiat ja... Noh, umbes nagu ühe koolipoisi ergas, üle võlli fantaasia. Kirja on pandud kõik, mida sülg suhu tõi.
Küll aga on selles olemas mingi nõrk emotsioon. Mingite kättesaamatute aegade või dimensioonide tunne. Ei oskagi seda sõnadesse panna (ja ega ta just väga tugev ei ole ka).
Kaalusin, kas lugemise vahepeal jooksma minnes panna klappidest mängima Vennaskonna samanimeline album. Aga ei pannud. Muusikal ja raamatul on sedapuhku hoopis teised emotsioonid. Ja muusika omad meeldivad mulle oluliselt rohkem.