Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad

0 viiest
Hinda
Toode on läbimüüdud!
Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25.
september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume
kamraad Pärlaga.

Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei
viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen
bulgaarlastega suureks sõbraks saanud.

Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel
aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad
rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks,
sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta.
Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme
kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi.

Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused.
Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.
Toode on läbimüüdud!