Meie luules valitseb jõhker stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud jeekimid rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane piinlik trään. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu õud.
Kristel Rebane on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri, Margo Vaino ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.
Kristel Rebane:
„Mina ei tee kultuuri, ma olen. Sedagi luban lahkesti silmas pidada, et jalad on parim osa minust. Kõigi aegade pööraseima kunsti- ja kirjandusrühmituse Kirjanike Jõusaal ühe asutajaliikmena usun, et meil on lootust, kuni tegutsevad harrastusteatrid ning sünnib tunde- ja kirepõhine kunst. Kohutavalt apla, ent ülimalt kriitilise luuletarbijana kirjutan selleks, et oleks mida lugeda.“
...
minu naisel on ussinahk
kaustiku vahel
vahel
tõmbab selga
ta korjab ka linnusulgi
ja muid pudemeid
pärast Taaviga
kohtumist
jäi ta nägijaks
nagu tavaliselt
jäädakse
rasedaks
Teose väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital