Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei saa ise ka päris täpselt aru, miks mulle Maniakkide Tänav meeldib.
Epiloog oli täpselt selline, nagu ma MT puhul harjunud olen - surm, häving, kaos, soolikad, veri ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Sealt edasi aga oli tegu kõige selgema sisuga MT teosega, mida ma lugenud olen.
Ja peab ütlema, et tegu oli ühe ääretult vahva ajaviitelugemisega. Lugu liikus ladusalt ja oli täitsa põnevgi. Ei midagi keerukat ja üllatavat (kui välja arvata loodud maailm, see oli tõesti mitmete väga heade leidudega), aga seda lihtsam oligi jälgida ja lihtsalt vooluga kaasa minna.
Eriti meeldisid mulle tegelaste nimed. Ei mingit keerukat meeldejätmist - vanamees oligi Vanamees, sõbranna Sõbranna jne.
Ühesõnaga - hea raamat, mida lugedes igasugune ajutegevus välja lülitada ja lihtsalt nautida (sellega ei taha ma muidugi öelda, et lugu oleks ajuvaba vms; lihtsalt väga hea lõõgastus noh).