Luulekogu „Omajuur“ loob portree ühest 20. sajandi armastatumast ja lummavamast eesti luuletajast. Koostaja on esitanud luuletused ajalises järjestuses, pidades võimalust mööda silmas ka aastaaegade järgnevust ja meeleolude vaheldumist vastavalt sellele, taustaks Betti Alveri elukäik selle eneseotsingute, kriiside ja murede, rõõmude, õnne- ja iluelamuste ning teostest ilmneva müstilise elutundega. Luuletused on jagunenud viide ossa: lahkumine kodust, eneseotsingud; aeg Heiti Talvikuga; aeg pärast Heiti Talvikut ja koos Mart Lepikuga; aeg pärast Mart Lepikut; üksindus, lõppvaatus.