Õuekummelist kaduvikku

Näib, et miski ei saa tumestada väikse tüdrukutirtsu päevi, kui tal on ema-isa, kaitsev katus pea kohal, pelgupaik hobusetallis, oma metsavälu ja kummelilõhnane koduõu. Aga on 1950ndad aastad… Suuri inimesi valdab äng ja nõutus, nad on nagu kaheks rebitud – avalikkuses tuleb jääda „õigeks“ punavõimu silmis, sisimas aga jätkub vaikiv vastupanu. See on kõnd noateral. Aeg-ajalt, nagu kauge kõuekõmin, kandub koduõuele hiljutiste sõjakoleduste järelkaja. Ja petlikult vaikses laanesügavuses peetakse inimjahti. Loo sündmused põhinevad autori enda mälestustel ning ta lähedaste meenutustel.