1975. aastal said Kristi ja Raivo Tammik pärast mitut äraütlemist KGB-st lõpuks viisa, et sõita kolmeks nädalaks Saksa Föderatiivsesse Vabariiki. Nad ei tulnud tagasi. Nende pikalt ja põhjalikult ette valmistatud põgenemisteekond õnnestus, mis oli toona äärmiselt harv juhus. Nii harv, et äratas koguni umbusaldust – kuidas neil kahel ikkagi läks korda „ära hüpata“, nagu siis nimetati lõplikku lahkumist „nõukogude paradiisist“.
Ent Kristi Tammiku „Piirilkõndija tee. Nõukogude Eestist vabasse Euroopasse“ pole üksnes põgenemisest ja võõrsil kohanemise raskustest, ehkki tema elu on „loogelnud üle kivide-kändude, hämmastanud ajuti oma samblase pehmusega – kuni järgmise prantsatuseni kruusale. Jaluletõusmine on nõudnud enamasti täit pingutust.“
See on pigem raamat hingerahu poole püüdlemisest, abiks muusika, raamatud ja kalliks peetud inimesed. Pole kerge leida sisemist tasakaalu, kui tead, et sul on õigupoolest kaks kodu, kus tahaksid olla – üks Eestis, teine Münchenis. Kristi Tammikut lugedes näib, et see on siiski võimalik.