Oled siin: Esileht Raamatud Eestikeelsed raamatud Ajalugu Eesti Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933-1939

Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933-1939

Autor Urmas Salo

Illustreerinud Helina Tamman

0 viiest

0 hinnangut

Hinda

Tarne 7-14 tööpäeva

22,94 €

Tavahind: 24,15 €

Kogus

Saadavus kauplustes

Jaga

Riigikaitse Nõukogu võib pidada organiks, mis pidi ette valmistama totaalkaitset.Tuleb tunnistada, et ehkki eri ametkondade rakendamisega riigikaitse huvides tegeldi, ei suudetud kõiki kavu lõpuni viia.

Kaitseväe organisatsiooni ümberkorraldamise kohta leidub protokollides väga palju huvitavat materjali aastatest 1933–1935. Just selles küsimuses toimusid nõukogus väga põhjalikud arutelud ja diskussioonid. On näha, et ka poliitikud mõistsid riigikaitse tähtsust ega tegelnud nõukogus oma parteipoliitikaga või kokkuhoiu tagaajamisega. Kavandatust jäi küll palju hiljem ellu viimata, sest venis relvastuse ja varustuse uuendamine. Riigikaitse moderniseerimise kohta leidub protokollides küll huvitavat infot, kuid mitte kõigest olulisest. Võib öelda, et riigikaitse moderniseerimise küsimuste arutamine jäi nõukogus pinnapealseks, diskussiooni ei tekkinud. Praktiliselt ei käsitletud eraldipiirikindlustamise küsimust, milles oleks võinud kaasa lüüa ka teised ministeeriumid. Üldjoontes püüti järgida riigikaitse moderniseerimisel 1934. a. aprillis nõukogus esitatud üldkava: kõigepealt hangiti uusi relviväljaõppeks ja seejärel katteüksustele. Kogu kaitseväe moderniseerimiseni aga ei jõutud. Üks aeglustavaid tegureid oli nõukogus korduvalt avaldatud nõue: valmistada rohkem sõjavarustust kodumaal. Eesti sõjatööstuse võimsus oli veel väike ja uute toodete juurutamine võttis aega. Hankeid välismaalt venitas püüd saada moodsat relvastust soodsamatel tingimustel, kliiringuga makstes. Vajadused olid majanduslikest võimalustest alati suuremad.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et riigikaitse moderniseerimise plaaniga oleks tulnud alustada vähemalt aasta varem, kuid 1937. a. nõukogu ei töötanud. Suuri saladusi nõukogu protokollidest ei leia, neid ilmselt kirja ei pandud. Protokollides leidub infot Eesti–Soome salajasest merekaitsealasest koostööst. Allikana on Riigikaitse Nõukogu protokollid kahtlemata huvitav ja väärtuslik materjal, eriti 1933–1934 toimunud koosolekute protokollid, mis on käsikirjas ja seega sisult korrigeerimata. Nendest on kõige paremini näha poliitikute ja sõjaväejuhtide vaated riigikaitse arendamisele.