Kirjastaja Sirje Endre:
Haava luulet kannab tervikuna armastuse, usu, kannatuste, lootuste, isamaalisuse teema. Kui usk on hingele abiotsimine ja kui hea luule sünnib alati inimhinge sügavast sisemusest, võiks ehk järeldada, et suured pettumised maises elus ja lootuste purunemine inimestes viisid luuletajanna pilgu loomuldasa üles „hiilgvate tähtede” poole, otsima Jumalat taevastes kõrgustes. Haava vaimulikust luulest aimub veendumust, et inimese „elu ei kao kustunult”, vaid midagi, mida me nimetame hingeks, jääb elama või taastulema ka pärast maise elu lõppu.
Luuletaja Doris Kareva:
Väärikas vaikne endalehoitus, mis iseloomustab nii Anna Haava luulet kui tema suhet maailmaga on sügavalt omane eestlase hingele – kel kuhugi südamesoppi on maetud kirglikud igatsused ja meeleheit, lein ja ülevus, kooskõla looduse ja Jumalaga, vastuolud inimsuhetes – ja kes neid ometi maailmale kergelt kuulutama ei tõtta.