„Tänks, et mu elu päästsite!“ sõnas jänes end püsti ajades ning hakkas oma kohevat kasukat prahist puhtaks kloppima. „Kuigi – pole just eriti meeldiv, kui sind kõrvust tõstetakse!“ „Vabandust,“ sõnas Kirk kohmetunult. „Ma üritasin antud olukorras teha parimat, mis sain.“ „Pole hullu – saan aru! Millegipärast arvavad inimesed, et kui sul on pikad kõrvad, tuleb sind just nendest tõsta!“ Ning sujuva elegantse liigutusega tõmbas ta oma kõrvad sirgeks. „Kas sa oskad rääkida?“ oli Jürgen üllatunud. „Loomulikult!“ vastas jänes veidi nipsakalt. „Ei tea, kuidas ma muidu Lihavõttejänes saaksin olla ja üllatusmune laiali vedada, kui ma ei oskaks küsida, kuhu aadressile need viia?“ jätkas ta enda karvasest kasukast risu väljanoppimist. Teine lugu räägib Ülakorruse laste kohtumisest tõelise Lihavõttejänesega. Pikemalt loe ise Ülakorruse laste teisest loost. Raamat on koos AUDIOVERSIOONIGA, et lapsed saaksid lisaks lugemisele, juttu ka kuulata.